Paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija, kirjutab Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper Postimehe arvamusportaalis.
Kari Käsper: Eesti mõttetu kodanikuühiskond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paberil paistab Eesti kodanikuühiskond tegus ja võimekas. Olemas on keeruliste nimedega arengukavad, vabaühendused paistavad meedias üha rohkem silma, nad tegelevad hoolikalt enese koolitamise ja mõju hindamisega. Edetabelites paistab Eesti kodanikuühiskond Ida-Euroopa eesrindlikumate hulgas.
Kahjuks on see suures osas jätkusuutmatu enesele (ja teistele) valetamine, mistõttu on habras ka Eesti demokraatia.
Vabaühendused täidavad demokraatlikus ühiskonnas olulist rolli, nad edendavad teatud inimeste või gruppide huve ja väärtusi, hoolitsevad selle eest, et riik ei saaks omavolitseda, lükkavad ühiskonda arengus edasi. Läbi kodanike ühenduste saab toimuda kvaliteetne ja püsiv ühiskondlik debatt, mis aitab asju selgemaks rääkida ja ühisosa otsida. Eestis tundub paraku, et kui vabakond homme ära kaoks, ei paneks laiem üldsus seda vist eriti tähelegi. Kodanikuühiskonna nõrkuse tõttu kannatab aga kogu ühiskond ja demokraatia laiemalt.
Selle põhjusteks on sõltuvus projektipõhisest rahastusest; paradigma, mis väärtustab lühiajalisi üksikuid tegevusi ja formaalsete eesmärkide saavutamist, mitte jätkusuutlikkust või kompententsi ja inimvara arendamist. Eesti vabakond ei ole seetõttu vaba, pigem kammitseb vabaühenduste tegevusvabadust rohkem reegleid ja nõudeid kui keskmist riigiasutust. Paljud vabaühendused on kolmas sektor vaid nime poolest, sest neist on saanud meie õhukese riigi käepikendus, riigi poliitika ja tahte elluviija.
Kodanikuühiskonna lahutamatust vajadusest demokraatlikus ühiskonnas saavad aru vähesed, mis kajastub ka selles, kui vähe inimesed kodanikuühiskonda igapäevaselt panustavad või kui vähe sektoris toimuv ühiskonnale korda läheb. Vabaühenduste kaasamine otsustusprotsessidesse on samal ajal paljuski näiline ja kasutu, sest harva juhtub, et otsused pole juba varem ära tehtud või et vabaühendustel on olemas kompetents, aeg ja raha, et sisuliselt panustada.
Eesti vabaühendustest väheseid võib pidada riigist sõltumatuks valvekoeraks. Enamik neist eelistavad pigem olla vait, sest nii on lihtsam ja mugavam. Üks ministeerium küsis näiteks hiljuti vabaühendustelt arvamust ja siis üritas sama ministeeriumi ametnik esitatava arvamuse sisu mõjutada, ähvardades muidu rahastuse kinni keerata. Sarnaseid asju on kuuldavasti juhtunud ka seoses tööhõivereformiga.
Teises ministeeriumis üritatakse vabaühendusele tema töötajate palganumbreid ette kirjutada. Olen varem tauninud ka kapo tegevust Venemaa poolt rahastatud vabaühenduste tegevuse marginaliseerimisel («Kodanikuühiskonnast, inimõiguste kaitsest ja KAPO aastaraamatust»). Vabaühenduste roll ei saa demokraatlikus riigis olla kaitsta riigi huve või mainet, pigem vastupidi.
Huvikaitseühenduste asemel läheb Eestis hästi otseselt või kaudselt poliitilise eliidi huve esindavatel võltsvabaühendustel, millel pole ei valdkondlikku pädevust ega huvi midagi muuta, küll aga helde ja läbipaistmatu riigipoolne rahastus. Nn GONGOd (government-organized non-governmental organisations) on autoritaarsete riikide pärusmaa ning ei sobi kokku Eesti demokraatliku ja avatud ühiskonnaga. Riigi (julgeoleku)huvi peaks olema luua võimalusi selliste sõltumatute vabaühenduste tekkeks ja arenguks, mis ei ole poliitiliselt mõjutatavad ega saa oma tegevuses otseseid või kaudseid instruktsioone ei Vene, Eesti ega üheltki muult riigilt. Sõltumatud vabaühendused toovad endaga parema tagasiside ja kompetentsi, tagavad otsuste laiapõhjalisuse ja kaalutletuse, mis viib kvaliteetsemate otsuste ja sidusama ühiskonnani.
Ideaalne kodanikuühiskond on seega laiapõhjaline ja mitmekesine, tegutseb huvikaitsel ja valvekoerana aktiivselt ja vastutustundlikult ja läheb ühiskonnale nii palju korda, et sellesse panustavad peale riigi ka inimesed oma isiklikest vahenditest. Selle eeldus on riigi rahastamise korrastamine ja suhtumise muutmine, aga ka see, et vabaühendused peavad olema ise valmis rohkem vastutust kandma.
Tõeline kodanikuühiskond idaneb täna selle arendamise formaalsetest kavadest lahus. Eesti Interneti Kogukonna organiseeritud vastuseis ACTAle, huvigruppide ja kodanike tegevus kooseluseaduse vastu ja poolt või puudega inimeste võitlus enda kuuldavõtmise nimel töövõimereformi raames on toimunud täiesti eraldi igasugusest projektirahastustest, kodanikuühiskonna arengukavadest või EMSLi tööst, pigem sellest hoolimata. Sellest tasuks õppida.
Eesti kodanikuühiskonnal on vaja rohkem julgust olla sõltumatu, enesekindlust mõelda suurelt ja kaugele ning valmidust vastutada ühiskonna ees. Riik peab rohkem panustama pikaajalisele ja stabiilsele koostööle projektipõhiste tegevuste kõrval ning võtma vabaühendusi võrdse partnerina. Iga kodaniku jaoks peaks kodanikuühiskonda panustamine olema igapäevase elu loomulik osa.
Autor väljendab artiklis isiklikke vaateid.
Sel nädalal avaldavad kodanikuaktivistid Postimehe arvamusportaalis oma arvamust Eesti kodanikuühiskonnast. Neljapäeval kell 10 arutab riigikogu kodanikuühiskonna arengut olulise tähtsusega riikliku küsimusena.