Viljandis Paalalinna gümnaasiumis toimunud koolitulistamises hukkunud õpetaja Ene Sarapi ärasaatmine.

FOTO: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Piraadipartei juhatuse liige Heiki Ojasild kirjutab Postimehe arvamusportaalis koolitulistamisest ja sellest, kuidas terve meie ühiskond on üles ehitatud erinevatele vägivallasüsteemidele.

27. oktoober 2014 – märgiline päev; ei, mitte seetõttu, et meil on ka nüüd oma koolitulistamine, vaid kuna üks noor inimene (sic!) leidis endas nii palju (hull)julgust, et karjuda üle kogu süsteemi, et tema on ka inimene; leidis julguse õpetada meid kõiki. Roim on õppetunni eest kallis hind, mida see meile ostis? Teadmise vägivallast.

Vägivald ei alanud ega lõppenud mõned päevad tagasi. Vägivald algab meie kõigi jaoks, kui iseseisev tahe kohtub esimest korda teise, endast tugevama ning teistsuguse iseseisva tahtega. Põngerjas ei taha magama jääda ning kamandatakse tuttu. Algklassiõpilane ei taha kodutööd teha, ent tal ei lubata enne kodutöö lõpetamist õue palli mängima minna. Vägivald, ehkki heatahtlik, aga seeme on külvatud.

Esimene klass, kaasõpilane kiusab koolis, ootad teda sõpradega koduteel (andesta, sõber!), õhtul ähvardavad klassikaaslase vanemad sinu vanemaid politseisse pöördumisega. Vägivald, vägivald, vägivald. Esimesed kaks laste rumalused, viimane taaskord heatahtlik ignorants.

Aasta 2007, vahetult pärast aprillisündmusi. Naljatlev kooliõpilane matkib vahetunnis telerist nähtud meeleavaldajaid («Россия! Россия!»), järgneb vestlus koolidirektoriga, mille käigus direktor ähvardab õpilast politseiga. Põhiseaduslik õigus vabale eneseteostusele ning sõnavabadus pühitakse prügikasti, kuna direktoril on teistsugused vaated. Labane vägivald ja üleolekutunne.

Igipõline vastuseis: õpilane leiab, et talle pole osa õpetatavat vaja või ta oskab seda nagunii ning ei soovi mõttetuid, korduvaid ülesandeid kaasa teha. Õpetaja, sõltuvalt oma professionaalsuspuude astmest karjub õpilase peale, ähvardab vanemate või kooli juhtkonnaga, või maalib pildi sellest, kuidas õpilane tulevikus koristajaks või kiirtoidurestorani teenindajaks saab, andes viimasel juhul selgelt mõista, et ühiskonnas on alamklass, kes pole sama palju väärt kui teised. Professionaalne õpetaja, kes võtab õpilast võrdse partnerina ning proovib mõlemale sobivat lahendust leida, on haruldus, kelle esinemissagedus riigis tervikuna läheneb nullile.

Noored saavad aru, et kool on koht, kus noorte kallal vägivallatsetakse. (Vt nt Härra Pärnits (2014-10-29) Ilmar Raag, ära sellest filmi tee. Nihilist.fm; Õunpuu, Julius (2014-10-30) Koolist. Ausalt ja vihaga. Nihilist.fm; Little Lady (2014-10-30) I can relate to that. Nihilist.fm; jne.) Mida märgatakse ehk pisut vähem, on fakt, et ka õpetajate kallal vägivallatsetakse ja ma ei pea siinkohal silmas vastasseisu õpilastega. (Selle lahendamiseks tuleks vaid tunnustada, et õpilase tahe ja arvamus on sama tähtis kui õpetaja enda oma.)

Aasta 2008. Õpetaja proovib läbi viia kontrolltööd, mis tõstaks päevas toimunud kontrolltööde arvu üle seadusega ette nähtud piiri. Klass protestib. Õpetaja kutsub direktori, kes nõuab erinevate ähvarduste saatel, et õpilased töö sooritaksid. Enamus lahkub. Kui üks kohalejäänud õpilane hiljem intsidendi kohta haridusministeeriumisse kaebas, leidis direktor, et õpetaja on see inimene, kelle peale oma pahameel enda suutmatuse üle kooli seaduspäraselt juhtida välja valada.

Aasta 2012. Postimees avaldab Mihkel Tombergi kirjelduse ((2012-04-30) Mihkel Tomberg: kas reeglite täitmist võib kontrollida vahendeid valimata? PM Online) koolitunnist, mille jooksul politsei kohtleb noori Eesti Vabariigi kodanikke kui potentsiaalseid terroriste, kellel ei ole õigust eraelu ega töökoha puutumatusele. Räägime klišeelikult, kuidas noore inimese töö on õppimine, ent kui täiskasvanu töökoha hoiab politsei omavoli eest põhiseadus puutumatuna, siis noore töökohta mitte. Topeltstandardid ja vägivald on aktsepteeritavad, noor inimene pole võrdne inimene – suhtumine, mida meie armas vabariik kultiveerib.

Aasta 2014. Viljandi sündmus, moraalset hinnangut andmata. Mida me sellest õppinud oleme? Riiklik represseerimisaparaat pole sellest midagi õppinud: politsei peedistab nahaalselt korralikke kodanikke edasi. Noor eesti kirjanik Härra Pärnits viiakse oma arvamusavalduse ((2014-10-27) Sulle, kes ei lähe tulistama ja sulle, kes ei saa pihta. Nihilist.fm) tõttu politseisse ülekuulamisele. Kuidas julgeb üks Eesti kodanik roimarile ja riiklikult rõhututele sümpaatiat avaldada ning huvitub sellest, mis neil öelda on.

Süsteem ei hari inimesi, süsteem ei kaitse inimesi – süsteem rõhub inimesi. Meid rõhuti, kui me koolis käisime, ja me rõhume järgmist põlvkonda, kuna soov oma elu kirjutamisele või arvutimängude loomisele ja mängimisele pühendada pole aktsepteeritav. Kõigist peab saama arst, insener või advokaat. Miilits rõhus okupatsiooniajal, ju siis on mõistetav, et politseinikust nolk kõnniteel pargib, võimukad töötõendiga kiusajad koolilaste kotte puistavad ning õpetajad koolis lapsi mõnitavad. Nihil novi sub sole, aga palun, tunnistagem seda.

Enamikule meist on võrdsus vaid sõnakõlks. Me saadame prantsuse või ameerika ärihuvide nimel sõdureid Kesk-Aafrikasse või Iraaki ning sealsed tsivilistid pole ju naabriga samasugused inimesed, nende surmad on lihtsalt collateral damage.

Tuletagem meelde oma kooliaega. Lisaks rõhumisele võiks meenuda, et every action has an equal but opposite reaction (Sir Isaac). Kuigi oleks vale klassikalist mehaanikat otse inimpsühholoogiale rakendada, julgen väita, et kui piisavalt kõvasti torkida, ega siis reaktsioon tulemata jää. Ja andestust paludes, ehk oli ka üks Viljandi õpetaja «meie aja kangelase» jaoks vaid collateral damage – lõppude lõpuks on ju vägivald, mitte võrdsete läbirääkimised, see, mida armas vabariik kogu oma taasiseseisvusaja õpetanud on.

Süü lasub kollektiivselt meil kõigil. Inimelu on kallis hind, ärgem raisakem seda.

30. oktoobril 2014 riigis, kus võeti peaaegu kaheksa sajandit tagasi vastu Magna Carta.