/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2014/10/26/3462273t1h61ac.jpg)
Rahandusminister Jürgen Ligi tagasiastumine sotsiaalmeedias tehtud postituse tõttu lisas Eesti poliitilisse kultuuri uue kihi. Milline saab pikemas perspektiivis olema selle kihi mõju väärtustele, näitab aeg. Otsus kõneleb riigimehelikust vastutusest ja oli õigustatud, kuigi ministrit ennast, peaminister Taavi Rõivast ja Reformierakonda suunas seda langetama ka valitsev sisepoliitiline olukord.
Valitsuse liige kannab igas oma väljaütlemises vastutust mitte ainult iseenda ja oma erakonna ees, vaid ka riigi ees. Ligi sõnavõtt sotsiaalvõrgustikus Facebook ületas suurele osale avalikkusest lubatavuse piiri. Haridusminister Jevgeni Ossinovski kohta kasutatud väljendile «sisserändaja poeg» omistatud tõlgendus võis kirjutaja meelest olla ebaõiglane, kuid oli siiski eksimus, mida kinnitas ka Ligi enda avalik vabanduse palumine.
Ka tavainimesi hoiatatakse, et nende sotsiaalmeedia postituste järgi saab teha teatud järeldusi, millel võib olla mõju näiteks nende töösuhtele. Minister on minister 24 tundi ööpäevas. Kui saunalaval lähedase sõbraga vesteldes võib temagi end vabamalt tunda, siis sotsiaalmeedia on päris kindlasti avalik ruum.
Kirja pandud sõnumid on kirja pandud sõnumid, kus kustutamisest pole abi. Käsikirjad teadagi ei põle. Kirjalikus väljenduses tuleb olla erakordselt täpne ja tähelepanelik, sest auditoorium ei pruugi mõista näiteks irooniat ega muidki kõnekujundeid isegi sõnaosavaima kirjutaja puhul. Nii võibki tõlgendus erineda algsest mõttest.
Reformierakonnal polnud ministri tagasikutsumisele poliitilist mängulauda vaadates erilisi alternatiive. Parlamendivalimised koputavad uksele, küsitluste järgi ollakse populaarseim erakond. On näha, et Silvergate’ist, kus justiitsminister Kristen Michal liiga kauaks ametisse jäeti, tehti omad järeldused. Pigem lasta mehel minna ja valitsusel töötada, selmet valmistuda võimaluseks, et puhkeb ettenägematute tagajärgedega valitsuskriis, veel hullem opositsiooni algatatud umbusaldusavalduse tõttu. Pealegi saab omal soovil lahkuv minister edastada avalikkusele tugeva sõnumi, millele leidub alati tänuväärt publik, praegusel juhul näiteks rahvuskonservatiivses valijarühmas.
Igal otsusel on mõju ja vastasmõju. Üks osa lisandunud poliitilisest kultuurikihist märgib sedagi, et solvavate või salvavate märkuste pärast kedagi ametist tagandada võiks nüüd justkui olla kergem. Sotsiaalmeedia võimaldab samas poliitikuil rahvaga (nii oma valijate kui kõigi teistega) vahetult suhelda, ideid tutvustada, vaielda, argumenteerida. Oleks halb, kui see 21. sajandi demokraatiale üha enam omane tendents saaks Eestis, e-riigis, tagasilöögi. Ei tohi ka unustada, et poliitiline korrektsus võib olla nii positiivse kui negatiivse märgiga. Viimast juhul, kui püüd olla korrektne sunnib olulisi teemasid vältima.