Juhtkiri: kuidas see juhe nüüd jälle sõlme läks?

Haridusministeeriumi ja koolide vahele on jälle paras hulk segadust siginenud. Pärast õpetajate streiki lubas ministeerium õpetajate palgatõusu prioriteediks võtta. Aga õpetajad ei näe lubatud tõusu kusagilt tulemas, pigem tuleb hoopis kohustusi juurde.

Rääkimata pingetest, sest uue korra järgi jagab parematele suuremat palka koolijuht ise. Ja kui jagada palju just pole, siis kisub sisekliima ärevaks. Mõned õpetajad räägivad juba uuest streigist. See on ka mõistetav, sest õpetajate protesti esile kutsunud probleemid on seni rahuldava lahenduseta.

Läinud nädalal, 6. veebruaril avaldas Postimees kahe eduka Tartu gümnaasiumi hoolekogu juhi arvamusloo. Margus Oro ja Meelis Luht panid kirja viis teemat, mis seni valusalt pigistavad. Esiteks, gümnaasiumiastme õpetajate töötasu võrreldes eelmise aastaga ei suurene, vaid paistab koguni vähenevat. Teiseks, seniste vanemõpetajate ja õpetajate-metoodikute töö on jäetud koolijuhi hinnata ja nende palgatõusu kindlustada pole võimalik.

Kolmandaks, õpetaja töökoormus on kõvasti kasvanud, sest töötasu sisse on arvestatud nii kontakttunnid kui klassijuhatajatasu, arenguvestlused, uurimistööde juhendamine, õppematerjalide valmistamine. Neljandaks, eelnevat arvesse võttes võib karta, et õpetajaid tabab käegalöömismeeleolu. Lubatud suurema palga asemel on vaid enam kohustusi.

Ja viiendaks, kuna ei ole pakutud lahendust kooli tugispetsialistide – psühholoogide, sotsiaalpedagoogide, eripedagoogide – tasustamiseks, tekitab see koolides ohtralt pingeid.

Tänase Postimehe arvamusküljel vastab haridusministeeriumi ametnik neile mureküsimustele. Kui ammendavalt, seda saab igaüks ise hinnata. Peamine ei ole mitte see, kui selged on vastused, vaid see, kuidas sai jälle juhtuda nii, et olukord üldse nii suure segaduseni jõudis.

Kooliõpetajana töötavad keskmisest haritumad inimesed. Kui tegu on Eesti tippkooliga, siis seda enam. Arvata on, et nad saavad aru seadustest ning oskavad lugeda eelarveridu ja nende põhjal järeldusi teha. Ometi on ministeeriumil läinud korda korraldada infovahetus koolidega nii, et koolid ei saa kuidagi aru, kuidas ja millise rahaga probleeme lahendama saab hakata. Kui infovahetus ei toimi, on enamasti viga sõnumi saatjas. Kui sõnumi saatja on pealegi veel tugevama positsioonis, mida ministeerium koolidega võrreldes on, siis seda enam peaks olema tema kohus anda selgeid ja konkreetseid sõnumeid. Ja seda enne, kui mõistetamatus pahameeleks kasvab.

Sel nädalal kirjutas Hugo Treffneri gümnaasiumi õpetaja Toomas Jürgenstein Postimehe arvamusküljel, et asi on läinud niikaugele, et küsimus pole ammu enam ühekordses palgatõusus, vaid aina enam põhimõttes ja õpetajaameti perspektiivituses. Tahaks loota, et sel korral suudetakse kommunikatsiooniprobleem streigita lahendada.