Margus Oro, Meelis Luht: nüüd on susi päriselt koolikarjas

Margus Oro Foto: Toomas Huik

Haridusministeerium on jaganud järjepanu sõnumeid õpetajate suurest palgatõusust, ent tegelikult satuvad kõik peale alammäära saajate vihma käest räästa alla, kirjutavad Margus Oro ja Meelis Luht, kahe eduka Tartu gümnaasiumi hoolekogu juhid.

Mõni aasta tagasi soovitas meie haridus- ja teadusminister õpetajal vaadata optimistlikult tulevikku ja teh­a iga päev midagi paremini. Tema lubadus oli, et tema teeb omalt poolt kõik, et jutud ei jääks vaid jutuks. Lubades ise kaasa aidata sellele, et õpetajad muutuksid julgemaks, võtmaks ette uusi asju või tegemaks vanu tegevusi teistmoodi. Nagu hea õpetaja lubas ka minister vigu, sest kui (ju) neid ette tuleb, peab need üles leidma, neile tähelepanu juhtima ja need parandama.

Lähtudes sellest mõttest, hetke teadmistest ja hoolekogude koosolekutel esile kerkinud teemadest, peame oluliseks veel kord kirjutada kooli eelarvete ja õpetajate palga teemadel. Esiteks on haridus- ja teadusministeerium pidevalt saatnud ühiskonnale sõnumeid, et õpetajate palga alammäär tõuseb 2014. aastal rohkem kui kümme protsenti ning pedagoogide palgatõus on prioriteet. See on nagu ühest heast vanast jutust, kus karjapoiss hõikas appi, et karja hundi eest kaitsta, aga hunti ei olnudki, ja kui susi tuli, siis ei teinud keegi sellest väljagi. Meie meelest on praegu susi päriselt karjas.

Koolides töötab palju arutlevaid ja mõistvaid inimesi. Kuid selgitustest, kuidas üha suurenevad palgad peaksid õpetajateni jõudma, ei ole neil võimalik aru saada. Sõnumid haridus- ja teadusministeeriumi arvestuste alustest on piisavalt segased, et isegi meie parimates koolides kasvavad emotsioonid destabiliseerivad eelkõige õpetajaid. Rahandusministeeriumist 31. jaanuaril teistesse ministeeriumidesse ja ametiasutustesse kooskõlastamiseks saadetud valitsuse määruse eelnõust «2014. aasta riigieelarve seaduses kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandus- ja toetusfondi jaotus ning jaotamise ulatus, tingimused ja kord» võib välja lugeda, et Tartu linnale õpetajate palkadeks tervikuna (põhikool ja gümnaasium) eraldatud raha oluliselt ei suurene.

Tartu linna gümnaasiumiastme õpetajate töötasu väheneb võrrelduna 2013. aastaga ligi 213 000 eurot. See on kogunisti 6 protsenti väiksem (!) kui eelmisel aastal. Ometi on just Tartu olnud koolivõrgu ümberkorraldamisega kohalikest omavalitsustest esirinnas. Näitena võib tuua veel, et riigipoolne toetusmäär ühe õpilase kohta gümnaasiumis oli 2013. aastal umbes 1100 eurot, uue määruse eelnõus selleks aastaks 945 eurot. Need faktid tekitavad tõsiseid küsimusi. Praegu puudutab see koole, mis on Eesti gümnaasiumihariduse lipulaevad. Meie meelest on selle õhinal tegemisega midagi täiesti valesti läinud.

Teiseks teeb palgatõus nõutuks senised vanemõpetajad ja õpetaja-metoodikud, kelle töö on jäetud koolijuhi hinnata, kellel kahjuks puudub võimalus kindlustada tänaseks nn kaotatud ametijärkudega õpetajatele palgatõus.

Ometi ei ole saanud need inimesed õpetajast vanemõpetajaks ja edasi metoodikuks kellegi armust, vaid ikka maa soolana seda hariduspõldu harides ja aasta-aastalt enda oskusi kasvatades. Nimetatud õpetajate töötasu ilmselt järjekordselt ei tõuse. Vaatamata sellele, et riik ise ju atesteeris õpetaja-metoodikud viieks aastaks ja nüüd ütleb, et nende tasu peab maksma kool. Meie arvame, et see pole õiglane! Praeguste kavade kohaselt muutuvad õpetajad rahaliselt tunduvalt enam sõltuvaks direktori otsustest, oma väljaütlemistes jäävad nad tõenäoliselt vaoshoitumaks, mis võib olla otsene löök dialoogile, mida peetakse õpetajaskonna ja kooli juhtkonna vahel.

Kolmandaks: õpetajate koormus sama töötasu eest pigem kasvab HTMi ette nähtud uue palgakorralduse alusel, sest töötasusse on arvestatud nii kontakttunnid kui klassijuhatajatasu, arenguvestlused, uurimistööde juhendamine, õppematerjalide valmistamine – uus summa ei pruugi üldsegi mitte ületada õpetaja senist palka. Samas nähtub ka hoolekogu liikmetele, et õpetaja töö hulk on aastatega oluliselt kasvanud. Ehk siis – uue õigusaktiga pannakse klassijuhatajatasu ja muu filigraanse liigutusega ametipalga sisse ja nii jääb ka see teema koolijuhi vastutada.

Neljas mõte on praegust reaalset koolisituatsiooni tunnetades oht, kus õpetajat võib tabada mingil hetkel käegalöömismeeleolu: «Palk nagunii ei tõuse – mind enam ei huvita (vähemalt see amet mitte) – ei peagi pingutama.» Sellise lähenemise üheks võimalikuks väljundiks on õpioskusteta õpilased põhikoolist ning nõrga mõttejõu ja teadmistepagasiga gümnasistid. Meie uskumine on, et kutse­standardite kehtestamisega aeti vana kaev kinni enne, kui uus vett hakkas andma, ja uues tundub vähemalt praeguste andmete järgi veekogus väiksem olevat.

Viies mure on veelahkme tekitamine kooli töötajate vahele. Praeguse eelarve baasil ei ole rahuldavat lahendust tugispetsialistide (psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid) tasustamisele. Nendel ametikohtadel töötavad inimesed on osa kooli õppeprotsessist, nende tasustamiseks puudub riigi rahaline tugi ja seetõttu ei tule kooli sisekliimale selline vahetegemine kindlasti kasuks. Vägisi tekib mulje, et riik on jätnud selle ainult omavalitsuse lahendada.

Hinnanguliselt kestab koolmeistri mõju ühiskonnas umbes sada aastat: tööle asudes töötab ta umbes 50 aastat ning tema õpilased omakorda on tegusad ligikaudu 50 aastat; seega praeguse õpetajamaine madalseis mõjub veel sada aastat. Kuna õpetajahingega üliõpilased suunduvad äraelamise sunnil mujale kui kooli, on kool sunnitud võtma tööle noorteks õpetajateks neid, kellel selleks kutsumust pole, aga kes tulevad lihtsalt ametit proovima. Me ei usu, et kool peab olema koht, kus eksperimenteerida.

Meile näib, et PIAACi uuringu (rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring, mille eesmärgiks on mõõta täiskasvanute funktsionaalset lugemisoskust, matemaatilist kirjaoskust ja probleemi-lahendusoskust ning ka lugemise aluseks olevaid baasoskusi) tulemused, kus Eesti õpetajakoolituse lõpetajad on mitmete näitajate poolest Euroopas keskmisest oluliselt tagapool, annab põhjust tunda väg­a suurt ärevust.

Püüdes mõelda kaasa Eesti koolivõrgu reformimise võimalustele ja vajadusele, ei saa teha õpetajaskonnast reformimise vaenlast, vaid pigem püüda neid kui «vedureid» seda vedama saada. Uskuge, ka nemad võivad aidata! Ei liigu meie haridus- ega ka haldusreform seni, kuni inimestest hoolima ei hakata. Head otsustajad, näidakem koos tegudega, et hoolime õpetajast, ja nii nagu koolis õpetaja kasvatab õpilasi eeskujuga, olgem ise tähelepanelikud oma lubadustes ja tegudes ning võimalustes vigu parandada.

Margus Oro on Hugo Treffneri gümnaasiumi hoolekogu esimees ja Meelis Luht on Miina Härma gümnaasiumi hoolekogu aseesimees.