Jaak Aaviksoo: poolteist sammu ja palgatõus

JAAK AAVIKSOO; TALLINN, EESTI, 11SEP13. EV haridus- ja teadusminister. th/Foto TOOMAS HUIK/POSTIMEES Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo (IRL) näeb õpetajate palgatõusu allikat eelkõige hoonetele kuluva raha kokkuhoius ning selles, et ühe õpetaja kohta oleks õpilasi sama palju kui näiteks Soomes.

Põhiseaduse järgi on haridus, eriti kohustuslik põhiharidus nii nagu teisteski riikides avalik hüve, mille peab tagama riik ehk keskvalitsus koos kohaliku omavalitsusega ning mille eest vastutab haridus- ja teadusministeerium. Omavalitsused on selle ülesandega hästi hakkama saanud. Peamises, nii põhihariduse kättesaadavuses kui ka tasemes, pole meile võrdluses teiste riikidega endale midagi ette heita. Tasemelt oleme maailma tipus, millele osutab PISA uuring. Ka sotsiaalmajanduslikud ja muud erinevused on väiksemad kui paljudes meist rikkamateski riikides.

Samas pole kahtlust, et saab palju paremini. Hea taseme juures iseloomustab Eestit kahjuks ka suurim rahulolematus oma koolieluga, ja seda nii õpilaste, õpetajate kui ka ühiskonna arvamustes. Kui see rahulolematus ühte sõnasse kokku võtta, siis on selleks alarahastatus. Seepärast räägin siit edasi eelkõige rahast. Teised, sisuliselt ehk olulisemadki teemad, jäägu järgmiseks korraks.

Selle artikli ajendas koolijuhtide Martti Marksoo ja Virve Ongi artikkel pealkirjaga «Koolide rahastamise segane mäng» (PM 11.11), milles ühel või teisel moel kajastub kogu hariduse rahaasjades valitsev kahetsusväärne mõttesegadus. Olen selle segaduse selgitamisega üle kahe aasta vaeva näinud ja tea­n, millest räägin. Jah, meie hariduses võiks olla rohkem raha, ent see pole peamine – küsimuse tuum on selles, mida me selle rahaga teeme, mida selle eest saame ja kes kõige selle eest vastutust kannab.

Eesti hindab haridust kõrgelt – avalikest eelarvetest eraldatakse haridusele kuus-seitse protsenti SKTst, mis on tuntavalt üle Euroopa Liidu ja arenenud riikide keskmise. Sama on üldhariduse rahastamisega. Meie näitajad on võrreldavad ja kohati paremadki kui põhjanaabritel, kellega end võrrelda armastame.

Avalikkusele on koolide rahastamise probleem aga eelkõige õpetajate palga probleem. Jah, õpetajad väärivad enamat. See on ministri ja ministeeriumi veendumus ning ka valitsuse poliitiline prioriteet. Valdav osa ekspertidest peab õpetajate palga tõusu hariduse kvaliteedi tõstmise ja tagamise peamiseks instrumendiks. Avalike kulude lihtne analüüs näitab, et võtta lisaraha teistest valdkondadest pole ei põhjendatud ega ka võimalik, eelkõige arvestades survet sotsiaal- ja tervishoiukulude kasvatamiseks. Aga palka tõstma peab. Kuidas siis?

Esiteks, meil läheb õpetajate palkadeks 36 protsenti koolidele eraldatud rahast, Soomes 52 ja arenenud riikides keskmiselt 60 protsenti. Osa muudest suurtest kuludest on investeeringud, mida teeme valdavalt põhjendatult ja varasemate aastate tegemata töö katteks. Ehkki oleme investeerinud ka koolidesse, kus lapsi enam pole! Aga suur osa rahast kulub pooltühjade koolimajade kütteks või abitöötajate tasustamiseks, keda tänapäeva kool sel määral ei vaja, jne.

Kui tahta, et õpetajate palgakulu osakaal oleks sama, mis Soomes, tähendaks see palgatõusu 44 protsenti. Teeme poolgi sellest! See teeb 22 protsenti. Vajame selleks koolikorralduse revisjoni, mille eest vastutavad koolipidajad, kohalikud omavalitsused. Samuti vajame palju vastutustundlikumat investeerimispoliitikat kui seni. Riiklik investeeringuplaan on koostamisel.

Teiseks, 16 aastat tagasi oli meil õpetaja kohta 18,7 õpilast, praegu vaid 11,9. Kui seada eesmärgiks sama õpilaste-õpetajate suhtarv nagu Soomes – 13,5 –, kasvaks õpetajate palk veel 13 protsenti. See eeldab koolivõrgu korrastamist. Eelnevad poolteist sammu annavad kokku 35 protsenti palgalisa – see tähendab praeguselt tasemelt 915 eurot kuus tasemele 1235 eurot kuus. Eesti keskmise palga prognoos selleks aastaks on 940 eurot kuus. Selle tulemusega võiks rahule jääda.

Majanduse edenedes kasvab muidugi ka keskmine palk, järgmisel aastal ligi 1000 euroni. Seega tuleb õpetajate palkadeks leida ka lisaraha ja seda ka leitakse. Ent suurem osa palgatõusust peab tulema struktuurimuutustest. Need muutused said alguse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) vastuvõtmisega kevadel ja jätkuvad arutlusel olevate rahastusparagrahvide muudatustega eelseisval talvel.

Palgatõus pole seega mitte ainult vajalik, vaid ka võimalik. Selleks on vaja aga pingutada. Ühiselt. Riigil, koolipidajatel ja koolidel. Üks kahetsusväärne takistus on valitsev segadus selle ümber, kes õpetajate palkade eest vastutab.

Haridusseaduses on selgelt kirjas, et omavalitsused tagavad oma halduspiirkonna munitsipaalharidusasutuste majandusliku teenindamise ja finantseerimise, ning PGS lisab, et munitsipaalkooli kulud katab kooli pidaja. Seega vastutab omavalitsus kooli rahastamise ja sealhulgas õpetajate palkade eest. Siin tuleb mängu riik ehk keskvalitsus, kellel on samas kohustus toetada koolipidajaid õpetajate palgakulude katmisel. Ajalooliselt on haridustoetus katnud enamiku palgakulust ja siit ka avalik (eksi)arvamus, et õpetajatele maksab palka riik.

Riik toetabki omavalitsusi üha suuremate summadega. Seetõttu on ministeeriumi ühemõtteline seisukoht, et kogu toetus peab jõudma õpetajateni ning vaid siis on põhjendatud ka toetuse suurendamine. Palju, isegi enamik omavalitsusi maksab omalt poolt ju lisaks, aga mitmed ei maksa kahjuks isegi kogu riiklikku toetust õpetajatele välja. Need ei ole kõige vaesemad vallad. Olukord õnneks paraneb pidevalt.

Arvestame regionaalset eripära. Rahastamise korraldust peab parandama ja segadust vähendama kooskõlastusringil olev seaduseelnõu, mis on juba kirgi kasvatanud. Esmalt lükkan ümber väite, nagu hakkaks koolidele raha jagama minister ainuisikuliselt. Raha jagatakse nagu senigi – valitsuse määruse alusel ja omavalitsustele. Teiseks ei survesta muudatus väiksemaid omavalitsusi ega piira autonoomiat. Vastupidi, oluline on lisandus, et palgaraha peab jagama vastavalt regionaalsetele iseärasustele. Linnades on klassis lapsi rohkem ja õpilase kohta kulud väiksemad. Väikestes kohtades tuleb palk välja maksta ka siis, kui klassis on vaid mõni õpilane.

Samuti ei kasvata eelnõu klasside täitumusnorme ega suurenda õpetaja kontakttundide arvu ning eraldab raha jätkuvalt kõikide koolide ülalpidamiseks, mitte vaid ühele koolile, nagu on väidetud. Toetuse kogusumma ju kasvab! Palgaraha jagamist hakkab arvestama koefitsient, mis jämedates joontes näitab, mitu korda on väiksemas omavalitsuses vaja rohkem õpetajaid õpilase kohta kui Tallinnas-Tartus. Omavalitsustele-koolidele jääb vabadus selle summa sees korraldada ümber koole ja klasse vastavalt oma paremale äranägemisele. Oluline on ka nõue, et igal koolil peab olema selgete tulude-kuludega eelarve, mis suurendab koolide kindlustunnet.

Vastavalt seadusele ei toeta riik koole, vaid omavalitsusi. Aasta-aastalt kasvava toetuse kogusumma õiglane jaotus omavalitsuste vahel – nn rahastusmudel – on loomulikult üks vaidluste allikas. Seni jaotati raha iga-aastaste valitsuse määruste alusel valdavalt alles jooksva aasta esimese kvartali lõpuks. Varasem, koolide ja klasside kulupõhine jaotusmudel oli keeruline, ennustamatu, võimaldas andmetega manipuleerida ning oli ebaõiglane väiksemate omavalitsuste-koolide suhtes. Pealegi ei motiveerinud mudel otstarbekalt majandama, vaid pigem kulusid kasvatama.

Raha jagamise mudel vajas muutmist ja arutelu detailide üle alles käib. Küll tuleb hirmude mahavõtmiseks kinnitada, et muudatused ei tohi olla suuremad kui senise rahastamispraktika kõikumised. Mudel peab säilitama rahastamise valdade liitmisel ega ei tohi raha ära võtta koolivõrgu korrastamisel. Selles saab lõplikult kokku leppida alles pärast seadusemuudatuste vastuvõtmist ja see sünnib ilmselt alles suvel. Järgmise aasta rahajaotus tuleb aga kokku leppida vana seaduse alusel, tuginedes eelkõige senisele praktikale ning arvestades rohkem põhjendatud regionaalseid iseärasusi.

Riik suurendab üldhariduse rahastamist ja prioriteet on õpetajate palga kasv. Üle-eelmise aasta miinimumpalga juurest 644 eurot kuus oleme sel aastal jõudnud 715 euroni ja alates uuest aastast 800 euroni kuus. Omavalitsustele antav tegelik raha ja õpetaja keskmine palk saab olema vähemalt 960 eurot kuus. Palgatõus peab jätkuma ka ülejärgmisel aastal. Õpilaste arvu kahanemine ja struktuurimuutused pigem vähendavad õpetajate arvu ja nii kasvab õpetajate tegelik palk veelgi.

Palgatõus tekitab kahjuks ka pingeid. Omavalitsused on palganõudmiste surve all. Juba praegu on paljudes väiksemates omavalitsustes õpetajate palgad teiste töötajatega, eriti lasteaiaõpetajate, huviharidusõpetajate, kultuuri- ja sotsiaaltöötajatega võrreldes korralikud. Sama on kohati olukord kõrghariduses – nooremõppejõudude palgad hakkavad maha jääma õpetajate palkadest. Ja siis veel kultuuritöötajad, päästjad, politseinikud jne. Ometi just seda, õpetajate palga eelistõusu, me ju koos soovimegi. Nendest, paljuski õigustatud pingetest üle saamine ongi see ühine pingutus, millest rääkisin artikli alguses.


3 mõtet

•    Esiteks, meil läheb õpetajate palkadeks 36 protsenti koolidele eraldatud rahast, Soomes 52 ja arenenud riikides keskmiselt 60 protsenti. Kui tahta, et õpetajate palgakulu osakaal oleks sama, mis Soomes, tähendaks see palgatõusu 44 protsenti. Teeme poolgi sellest! See teeb 22 protsenti.

•    Teiseks, 16 aastat tagasi oli meil õpetaja kohta 18,7 õpilast, praegu vaid 11,9. Kui seada eesmärgiks sama õpilaste-õpetajate suhtarv nagu Soomes – 13,5 –, kasvaks õpetajate palk veel 13 protsenti. See eeldab koolivõrgu korrastamist.

•    Majanduse edenedes kasvab muidugi ka keskmine palk, järgmisel aastal ligi 1000 euroni. Seega tuleb õpetajate palkadeks leida ka lisaraha ja seda ka leitakse. Ent suurem osa palgatõusust peab tulema struktuurimuutustest.