Triin Toomesaar: Eesti kool toodab PISA-testide kõrgetele tulemustele vaatamata alltöövõtjaid

Triin Toomesaar. Foto: Erakogu

Noored Kooli programmi kaudu Jüri Gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana töötav Triin Toomesaar (SDE) kritiseerib PISA-testi tulemuste ületähtsustamist ja leiab, et testidega mõõdetakse vaid seda, kuivõrd häid liinitöölisi kool toota suudab.

Eesti on juba mitu aastat saanud uhkust tunda oma kõrge positsiooni üle rahvusvahelise haridusuuringu PISA edetabelites. Üldse meeldib meile õpilaste võimekust mõõta ning tabeleid koostada, kuna aastast aastasse sätime oma gümnaasiume paremusjärjestusse, uurime, millise kooli lõpetajad teenivad rohkem jne.

Kas see kõik aga peegeldab haridussüsteemi elulähedust, koolide tegelikku edukust või õpilaste tegelikku võimekust? Mida mõõdab PISA-uuring, kui testi koordinaator annab mõista eeldusest, et õpilased pingutavad ülesandeid lahendades Eesti esinduslikuma positsiooni nimel tavapärasest enam?*  Mida mõõdab riigieksam, kui selles esinevate tüüpülesannete jaoks õpilasi kuude kaupa drillitakse? Teadmisi ning oskusi? Pigem universaalsust, distsiplineeritust, kuulekust ning lühimälu.

Rahvusvahelisel tasandil nähakse üha selgemini, et klassikaline haridussüsteem ei vasta enam majanduse ja tööturu tegelikele vajadustele. Tänane süsteem, sealjuures ka õpilaste teadmiste ja oskuste mõõtmise meetodid on suuresti jäänuk industriaalajastust, mil kool pidi inimesi ette valmistama ühesuguste oskustega kuulekateks ning distsiplineeritud vabrikutöölisteks.

Teisisõnu, me võime küll paikneda PISA-edetabeli esiotsas, ent nii kõnealune test kui ka riigieksamid mõõdavad ja demonstreerivad eelkõige seda, kuivõrd häid liinitöölisi me välja koolitada oleme suutnud. Jätkuvalt ülekoormatud õppekavad ning aastaringne lõputu drillimine, et õpilased oskaksid anda üheselt õigeid vastuseid kindlat tüüpi eksamiküsimustele ning -ülesannetele, viib selleni, et koolimasinast tulevad välja tuimad ühelaadsed robotid, kes tegeliku 21. sajandi tööturuga kokku puutudes alles (uuesti) kõndima ning silmi avama õpivad. Kui enam õpivad...

Ka mina väljusin sellest samast haridussüsteemist robotina – olin sõnakuulelik ja töökas, ülidistsiplineeritud noor. Ülikooli astudes ning hiljem ka tööturule sisenedes selgus, et ma pean järsku ise mõtlema ning arvamust avaldama. See oli hirmus ning tunnistan, et siiani tegelen selle oskuse sunniviisilise arendamisega, kasvõi käesolevat arvamust kirjutades. Polnud enam kindlaid ülesandeid, mille lahendamise järel õpiku või töövihiku kinni võis lüüa, vaid tuli analüüsida ning arutleda, leides sealjuures oma argumentidele kindlad tõendid.

Pangas töötades pidin järsku võtma vastutuse oma sõnade ja lubaduste eest, seda ka siis, kui olin reegleid valesti mõistnud või summasid valesti arvutanud. Tõestamaks tööandjale pidevalt iseenda vajalikkust, olin sunnitud näitama initsiatiivi uute ülesannete haaramisel, pakkuma ideid osakonna tööprotseduuride parandamiseks, rakendama lühimälust juba ammu kustunud faktiteadmisi ning langetama iseseisvaid otsuseid olukorras, kus klientide miljonid olid minu hiireklõpsu kontrollida.

Kuuleka, tööka ning distsiplineeritud elanikkonnaga riik saab tulevikus olla vaid naaberriikide alltöövõtja ning lihttööde osutaja, kuna modernne teadmusmajandus eeldab avatud meelt, kohati lapselikku loomingulisust ning huvi, initsiatiivi, tahtejõudu ja mõneti lausa mässumeelsust. Kuidas seda kõike aga üldse mõõta? Väidetavalt demonstreerib PISA-test, et meie lapsed suudavad peale faktiteadmiste esitamise ka arutleda, tõlgendada, üldistada, selgitada jne. Ometi võisin eelmisel sügisel ülikoolis poliitikaseminare juhendades kogeda, et noored ei julge oma arvamust avaldada ei suuliselt ega kirjalikult. Tänased tudengid eeldavad ja naudivad hierarhilisi suhteid, kus õppejõud õigeid vastuseid ette ütlevad. Tihti ei saa noored teksti mõttest aru ja nad ei oska ka küsimusi püstitada.

Kuigi me oleme PISA-testi kohaselt kõrgel positsioonil põhikooliõpilaste matemaatiliste teadmiste ja oskuste poolest, korraldatakse bakalaureuseõppe tudengitele järeleaitamiskursuseid, kus taasõpitakse baasmatemaatikat. Olgugi, et internetiajastu lapsed, ei oska noored kasutada elementaarset Google’i-otsingumootorit, sest vastuste leidmine eeldab piisavalt täpsete otsilausete sõnastamist. Õpilased suudavad korduvalt taaspakkuda juba läbi nämmutatud ning kandikul ette kantud vastuseid, ent iseseisva analüüsimisega, vastuste ja lahenduste kriitilise hindamisega jäädakse hätta.

Läksin Noored Kooli programmi raames õpetajaks harilikku Eesti kooli, et lisaks aineteadmistele jagada noortega ka oma veel üsna värsket kogemust koolisüsteemist igapäevaellu astujana. Lisaks õigekirjareeglite õpetamisele ja kirjandusklassika tutvustamisele julgustan õpilasi arutlema, küsima, kahtlema, vaidlustama ja otsima, tegelema oma nõrkade külgede arendamisega ning tugevate lihvimisega, võtma initsiatiivi ning vastutust, tundma huvi selle vastu, mis toimub Eestis, mis toimub maailmas ning miks. Soovin kuiva ning akadeemilise atmosfääri asemel pakkuda õpilastele soojemat ning loomingulisemat keskkonda, et nad ei harjuks vaid konkreetsetele töökäsklustele kuuletuma, vaid mõtleksid ka kastist väljapoole.

Faktiteadmistes, kuulekuses ning töökuses oleme tõesti maailmas kõrgel positsioonil, ent olukorras, kus vabrikutes ning tootmisliinidel toimetavad täna reaalsed robotid, ei ole ühiskonnal ega majandusel kasu universaalseid testülesandeid lahendavatest inimmasinatest. Selle asemel, et koolidirektorid endale gümnaasiumiedetabelis saavutatud tõusu tõttu tunnustavalt õlale patsutaksid, peaksid haridustöötajad initsiatiivi näitama, härra ministril lipsust haarama  ning eest vedama julget ja sisulist haridusreformi, kus lisaks õppekava ümber kujundamisele muudetaks senisest sobivamaks ka teadmiste hindamise mõõdikud, et robotlikust alltöövõtjariigist saaks eesrindlik innovatsiooni- ja teadusriik.

* Ojakivi, M. (2012): PISA-testiga mõõdetakse taas Eesti koolinoorte võimeid. Eesti Rahvusringhäälingu uudised, 2012, 16. aprill. Kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06250676