Kalle Muuli: Peipsi peal

Kalle Muuli Foto: Peeter Langovits.

Õpetajate Lehe peatoimetaja Kalle Muuli leiab ajalehes ilmunud arvamusloos, et õpetajate ja arstide palgakempluse taustal meenutab Eesti riigi juhtimine üha rohkem Juhan Liivi jutukest «Peipsi peal», kus uppumisohus mees häda sunnil suure lubaduse välja käib, kuid hiljem sellest taganeb.

Märtsi algul streikisid õpetajad, nüüd arstid. Õpetajad nõudsid 20-protsendist palgatõusu, arstid samuti. Palju tahad, vähe saad; vähe tahad, üldse ei saa – see nõukaaegses fondimajanduses õitsele löönud ärimudel maksab tänapäevalgi.

Kui valitsus tuleva aasta riigieelarve eelnõu heaks kiitis, teatas haridusminister Jaak Aaviksoo, et õpetajate palk tõuseb uuel aastal 11 protsenti. Seega peaaegu poole vähem kui streikijad tahtsid. Aga kui omavalitsusjuhid eelarvet lähemalt uurima hakkasid, siis selgus, et sellestki  11 protsendist on valitsus otse riigieelarvesse kirjutanud kõigest 5, ülejäänu tuleb hoopis omavalitsustel kuskilt välja pigistada.

Nõndapalju siis riigijuhtide kevadistest juttudest, et nad mõistavad õpetajate muret ja et õpetajate palka tuleb tõsta. Tõstetigi – enam-vähem sama palju kui ka kõigil kõrgepalgalistel ministeeriumiametnikel ja enam-vähem samas suurusjärgus inflatsiooniga. Aga kui elektri hinnatõus annab inflatsioonile uue hoo, siis võib vabalt juhtuda, et paari aasta kokkuvõttes õpetaja reaalpalk ei suurene, vaid hoopistükkis väheneb.

Ma ei taha öelda, et valitsus on õpetajaid petnud. Sugugi mitte. Kui 11-protsendine palgatõus uue aasta algul teoks saab – kui ikka saab – , siis on seda isegi pisut rohkem, kui haridusminister kevadel streigi eelõhtul lubas. Streikijad lihtsalt läksid märtsis tööle tagasi enne, kui otsustajad nende 20-protsendist nõudmist tõsiselt võtma jõudsid hakata.

Küll aga häirib mind õpetajate ja arstide palgakempluse juures see, et Eesti riigi juhtimine meenutab üha rohkem Juhan Liivi jutukest «Peipsi peal». Kevadise jäämineku tõttu vetevallas hätta sattunud külamees lubab seal surmasuust pääsemise korral loojale tänutäheks kirikusse kroonlühtri osta, aga kui peanupuke juba nii palju pinnale ulatab, et hüüda: «Jaak, kurat, jalad põhjas!», siis saab kroonlühtrist kiiresti väike küünlajalg.

Häirib see, et haritud inimesed peavad siin riigis käituma nagu laadakaklejad, kui nad tahavad oma töö eest vähegi inimväärset palka saada. Tuleb jalgu trampida, kisada, rusikaga uksele prõmmida, streikida ja ähvardada. Õpetajad ja arstid peavad oma riigiga suhtlema ultimaatumite keeles – ainult siis neid märgatakse ja kuulatakse.

President ja peaminister tunnistasid arstide streigi esimesel päeval justkui ühest suust, et arstide ja eriti õdede palk on tõesti niru. Aga kus nad enne streiki olid? Ja kus nad pärast streiki on? Kas nende igapäevatööks pole mitte hoolt kanda selle eest, et elu riigis sujuks – et koolid ja haiglad töötaksid ja inimesed seal korralikku palka saaksid? Kas me ei maksa riigijuhtidele palka just selle eest, et arstide ja õpetajate palk ei oleks niru?

Ma tean juba, mida peaminister selle jutu peale ütleb. Tema vastus sobib ühtviisi hästi kõigi riigipalgaliste vaigistamiseks ja üksteise vastu ässitamiseks. «Ei ole õiglane oodata, et pensionäride, päästeametnike, politsei või sotsiaaltöötajate arvel suurendataks hariduskulusid,» kuulutas peaminister õpetajate streigi eel. Arstide streigi eel kõlas seesama demagoogia nii: «Kui keegi saab rohkem, peab kelleltki ära võtma, keegi peab selle eest maksma.»

Näib, nagu oleks riigieelarvel ainult kulude pool – et kellelgi palka tõsta, tuleb kellelgi teisel seda vähendada. Aga riigi tulud? Miks peaminister ei küsi, kas rahvas on valmis veidi rohkem makse maksma, et õpetaja palk ei tunduks mõnitamisena ja õed ei näeks ainsat lootuskiirt lahe taga, kus maksud on märksa kõrgemad kui Eestis.

Valitsuse ülesanne pole ju ainult kulusid kontrolli all hoida, vaid ka riigi ladusaks toimimiseks vajalikku raha koguda. Selleks ei pea tingimata taas vaesemate inimeste rahakoti kallale sööstma, piisab ka jõukamatele õiglaste maksude kehtestamisest. Kas me ikka peame uhkeldama Euroopa madalaimate vara- ja kapitalimaksudega ajal, kui riigieelarve on miinuses? Või taluma olukorda, kus paljud pururikkad ettevõtjad jätavad oma töiste tulude pealt sotsiaalmaksu maksmata, sest seadus lubab neil ettevõttest raha välja võtta dividendidena, mille pealt ei peagi sotsiaalmaksu maksma?

Kui riigikogu 1993. aastal praeguse maksusüsteemi kehtestas, põhjendati ettevõtjate võimalikult vähest maksustamist vajadusega anda neile aega kapitali kogumiseks. Nüüd on juba 20 aastat kogutud. Äkki oleks aeg ka ärimeestel oma riigi hüvanguks veidi vähemaga läbi ajada ning anda hoopis õpetajatele ja õdedele võimalus veidi raha kõrvale panna.