Mare Taagepera: haridus ja demokraatia

Mare Taagepera Foto: SCANPIX

Hariduses kajastub muu hulgas ka riiklik kultuur. Kuna olen Eesti, Ameerika ja Soome haridussüsteemiga mõnel määral tuttav, siis vaatan neid lähemalt, eriti kuna teistest süsteemidest saab sageli ka häid ideid.

Eestis on otsustatud avalikustada kõikide koolide eksamitulemused, otsekui oleks jalgpallivõistlus kõikide koolide vahel. Ameerikas mängitakse eri liigades: on «suure linna koolid», mida omavahel võrreldakse, «väikse maakoha koolid», «jõukamad» ja «vaesemad» koolid. Soomes ei avalikustata eksamitulemusi üldse. Soome haridussüsteem on rajatud võrdsete võimaluste põhimõttele. Alles hiljuti oli uudistes, et Soome on raha panustamas ühte nõrgemasse koolipiirkonda. Mida sellega saavutatakse? Usaldus, soomlaste endi sõnul. Usaldus rahva poolt, et riik tegeleb kõigi inimeste võimete realiseerimisega.

Eestis ja Ameerikas on eliitkoolide süsteem, Soomes ei ole. Ameerikas ei ole seda avalikult tunnistatud. Probleemiks on, et toimub järjest süvenev kihistumine: tugevamad koolid saavad tugevamaks ja nõrgemad jäävad nõrgemaks. Ebavõrdsus kasvab Ameerikas ja ma kardan ka, et Eestis, kui midagi kiiresti ette ei võeta. Oli hea meel lugeda haridusministri kinnitust, et usutakse kodulähedasse põhikooli (PM, 07.09). Selle asemel et leida riiklikku toetust nõrkadele koolidele, on Ameerika läinud erakoolide teed, mis ei ole kahjuks selgeid tulemusi andnud.

Võrdluspunktiks on ka see, kui tugevalt on haridussüsteem poliitikaga seotud. Eestis on poliitika ja haridus kõige tugevamalt seotud, Ameerikas on ka seos olemas, Soomes oluliselt ei ole. Nii Eestis kui ka Ameerikas olenevad haridusprogrammid sellest, kes on valitsuses. George W. Bush viis läbi «No Child Left Behind» («Ühtegi last ei jäeta maha») programmi, et kindlustada kõikidele lastele vähemalt algtasemel kirjaoskus. Riiklike eksamitega hakati kontrollima ainult inglise keele ja matemaatika oskust. Loodusteadused ei olnud enam tähtsad ja neid hakati ka vähem õpetama. On ju enesestmõistetav, et koolid ja õpetajad eelistavad aineid, milles on eksam. Obama ajal leiti, et see süsteem ikka ei tööta ja tehti jälle ümber.

Soomes on erakonnad jõudnud kokkuleppele haridusprogrammi suundade suhtes, mis valitsustega ei muutu. On sisse ehitatud teatud stabiilsus. Igasugused muudatused nõuavad aega nii ettevalmistuseks kui ka läbiviimiseks. Ei saa näiteks uut õppekava kasutusele võtta vastavate materjalideta või õpetajate koolitusteta. Muudatuse läbiviimiseks on ka omad lähenemised. Kõige olulisem on alustada nendega, kes lõpuks muudatused ise läbi viivad – õpetajatega.

Soome õpetajatel ja koolijuhtidel on kõige rohkem iseseisvust. Soome õpetajatel on suurem vabadus ise otsustada, kuidas oma tunde läbi viia; koolidirektoritel on ka rohkem otsustusvõimalusi, kuid mitte õpetaja palga asjus – seal on kindlad riiklikud eeskirjad. Huvide konflikt oleks ilmselt liiga suur oht. Eestis tekib võimalus, et ka õpetaja on varsti direktori kaudu otse partei poolt suunatud.

Riigi poliitilises kultuuris (väärtustes ja hoiakutes) võib mingil määral näha demokraatliku ühiskonna küpsuse taset. Nii Soomes kui ka Ameerikas arvestatakse inimestega rohkem. Eesti on praegu ainult ühe põlvkonna jooksul demokraatlik riik olnud.

Käskude ja keeldude režiimil ei olnud inimestega vaja arvestada. Sellest süsteemist väljudes on raske aru saada, miks ei saa edaspidigi autoritaarsel printsiibil riiki juhtida, kooli või klassi juhatada. Juhtida saab, oletades, et kuulekad kodanikud või õpilased täidavad käske ilma suurema kaasaelamise või rõõmuta. Riigi arendamiseks jääb aga vajaka, kuna rahva potentsiaali ei ole küllaldaselt ära kasutatud.

Sama lugu on õpilaste arendamise ja kasvatamisega. Vorm on täidetud, kuid sisu ei ole – ei olda südamega asja juures ehk ei ole sära silmis. See sära silmis, mis tekib sisemiselt motiveeritud arengu käigus, on lisaenergia, mis nii õpilastele kui ka Eesti riigile kaduma läheb.

Töö efektiivsuse tõstmiseks tehakse aina rohkem eeskirju, selle asemel et anda kätte üldised sihid, mida oleks võimalik igaühel loovalt lahendada. Mis juhtuks, kui usaldaks õpilasi ja üldiselt rahvast rohkem ning hakkaks nendega ka tõsiselt arvestama, nii nagu tugevates demokraatiates tavaks? Tean omast käest, et üliõpilastega rääkimine, nende kuulamine muutis oluliselt minu lähenemist õpetamisele. Pidin endale pidevalt meelde tuletama, et õpetamine ei ole sama protsess kui õppimine.  

Kuidas see aga klassis välja näeb? Ameerikas on tähele pandud, et kui klassitoa uks sulgub, käib õpetamine vanaviisi edasi. Muudatuste tegemiseks on vaja tugevat koolitust ja õpetajate tuge. Kahjuks on vastandatud ka õpilaskeskset ja ainekeskset õpet. Tegelikult on vaja tasakaalu, kus aine loogika arengule on rõhku pandud ning õpilased võtavad ka ise aktiivselt oma teadmiste «ülesehitamisest» osa. Üks näide sellisest programmist on avastusõpe, millest olen varem kirjutanud (PM, 05.06).

Missugust riiklikku sihiseadmist oleks vaja järgmise 20 aasta demokraatlikuks arenguks? On vaja välja arendada see kolmas ehk inimlik dimensioon, mis annab demokraatiale sisu. Tundub kestvat üldine usaldamatus ja negatiivne hoiak, kuigi olukord on 20 aasta jooksul paranenud. Kui mul 1980. aastate lõpus sai võimalikuks Eesti külastamine, siis läänest tulles, pärast 50-aastast elu demokraatlikus riigis oli vahe märgatav ja on veel praegugi.

Kõige kurvem tundus see, et võõrast inimest koheldi kui vaenlast, kellele võis tänaval otsa joosta, ust vastu nägu loopida jne. Niisugune hoolimatus, mille juurde käib ka teiste inimeste halvustamine, kandub märkamatult teistesse eluvaldkondadesse. Arvasin siis, et ehk Vene sõjaväes koheldi üksteist niimoodi. Katsusin ka aru saada sellest, et Nõukogude ajal võis võõra inimese usaldamine viia KGBsse. Hakkasin enda tuju tõstmiseks veel tõsisemalt rakendama ammu õpitud skauditarkust – üks heategu päevas. Mõnikord jõudsin lihtsalt hea sõnani.

Kuidas inimlikum käitumine koolis või riigis väljenduks? Tuleb alustada teise inimese kuulamise ja respekteerimisega. Ka lapsed on inimesed, keda peaks respekteerima, nende küsimustele vastates ja nende muredest aru saades. Laste küsimustele reageerimine viibki lapse maailma nägemuse laienemise ja analüüsivõime arendamiseni. Kui lapsel on mõnele nägemusele oma seletus, tuleb seda edasi arendada, mitte last lolliks pidada – kas sa õigesti vastata ei oskagi? Mul on kurb näha üliõpilasi, kes on nii «lolliks» peetud, et nad ei julge «autoriteedi» ehk õppejõuga enam suhelda. Tartu ülikoolis on neid rohkem kui California ülikoolis. Pidev negatiivne tagasiside ei arenda julgust ega enesekindlust. Saadakse käsu korras head hinded, kuid julgust loovuseks ja ettevõtlikkuseks ei jätku.

Mida siis praktiliselt juba praegu ette võtta? Lõpueksami tulemused võiksid näiteks saadaval olla, kuid mitte avalikustatud. Kuna koolisüsteem kohandab ennast mõõdikutele, siis oleks vaja ka mõõdikut, mis näitab, kas uue põhikooli õppekavas ette nähtud «õpilaste kasvatamist loovateks, mitmekülgseteks isiksusteks» on mingil määral läbi viidud. Sellist mõõdikut on raskem koostada kui teadmiste oma, kuid mitte võimatu. Sinnapoole suundub näiteks Margit Sutropi soovitatud inglise kvaliteedimärgi programm või «arengut toetav kool» (PM, 31.08). Oluline küsimus on, kuidas suunata õpilast väljastpoolt motiveerimisest sisemisele motiveerimisele. Õpilane peaks lõpuks ise vastutama oma õppeedukuse eest – ei ole vaja kontrollida, kas näiteks kodutöö on tehtud.

Kui riik on huvitatud tugevama demokraatia poole arenemisest, on vaja inimestega arvestada. Nagu mitmed analüüsid on viimasel ajal kajastanud, on praegune suund pigem võimu koondamisele kitsamatesse ringidesse ehk demokraatia taandareng. Näiteks otsused, mida tehti varem omavalitsustes, tehakse nüüd Tallinnas. Valitsus ja riigikogu võiksid koolidele eeskujuks olla, kus teisi inimesi respekteerides peetakse tõsiseid arutlusi, kus ei minda isiklikuks toonis «kui kulla proua asjast oleks õigesti aru saanud …». Võib lihtsalt vastata, et «respekteerin teie arvamust, kuid ei ole nõus, kuna ...»

Võimalik, et on vaja veel täiendavat informatsiooni või tuleb ise rohkem pingutada, et aru saada, miks väär­arusaamad on tekkinud. Ameerika indiaanlastel on hea ütlus: tuleb kõndida päev teise inimese mokassiinides, enne kui teda mõistad. Psühholoogiline «radar» peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi – teeme otsused ise ära. Ohtlik on ka olukord, kus parteide või valitsuse ideoloogia muutub nii paindumatuks, et erinevusi ei ole enam võimalik lahendada, nii nagu praegu Ameerikas.

Ameerika kogemusest võib õppida ka seda, et üldine positiivsus annab elujõudu. Pooltäis/pooltühja klaasi on alati võimalik pooltäis klaasina näha. Rääkides Metsaülikoolis ettevõtlusest, mainis Teet Jagomägi, et Ameerikas pannakse ebaõnnestunud katsed firma loomiseks enda CVsse, kuna nii ebaõnnestumistest kui ka vigadest saab midagi õppida. Eestis seevastu on selline inimene kohe luuser. Uut jõudu loob ka «pluss-summa-mäng». Mitte nagu jalgpalli «null-summa-mäng» ehk mina võidan ja sina kaotad, vaid et koostöös võidame mõlemad natuke. See viib pikapeale suuremate võitudeni. «Naeratavatele ameeriklastele» tehakse etteheiteid, et see olevat ainult teesklus. Nii lihtne see asi ei ole. Naeratav inimene tekitab ka teises inimeses hea tuju, kuna positiivsus ja naeratus ergutavad peaajus dopamiini teket, sama tulemus on ka ühiskondlikul tööl ja heategevusel.

Meil ei ole enam vaja vaenlasi trotsides, suure viha ja jonniga saavutusteni jõuda – oleme nüüd juba 20 aastat olnud vaba rahvas vabal maal, kes on endale seadused teinud selleks, et neid tõsiselt võtta. On ka veel võimalus Jakob Hurda soovituse kohaselt vaimult suureks saada. Toetame siis järgmine 20 aastat avatud, sõbraliku ja rõõmsa inimese arengut, mis viib kogu rahvast köitva koostööni. Kiiresti globaliseeruvas maailmas on demokraatlikult arenenud rahva panus eriti oluline.

Mare Taagepera on California ülikooli teadlane