Juhtkiri: mis siis, kui pagar petab?
1. oktoober 2012, 13:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajate pingutus mõjutada riigiraha jagamist nii, et neile, rahaliselt selgelt alahinnatud ameti pidajaile, suurest pirukast veidigi toekam tükk lõigataks, on justkui kandnud vilja: ministeerium lubab 11-protsendist palgatõusu, mis ei ole küll nii palju, kui soovitud, kuid siiski parem kui mitte midagi.
Ometi osutub seegi pirukalõik veidi lähemal vaatlusel veidralt sarnaseks mõne põrandaaluse kondiitriäri toodetud torditükiga: vaap on enam-vähem veel kena, aga kui seda otsast kergitada, tuleb välja, et mõni kiht on õhem, kui peaks, mõni hallitab ja mõne puhul on ära kasutatud kõik hapuks minema kippuvad ülejäägid.
Neid problemaatilisi kihte on õpetajate palgatõusu puhul päris mitu. Kõigepealt ei pruugi palgatõus puudutada sugugi kõiki õpetajaid. Muutub palgakorraldus, mis annab koolijuhtidele endile senisest palju suurema voli õpetaja palga üle otsustamisel. See, kes saab lisaks miinimumile lisaraha ja kui palju, otsustatakse ära kooli sees. Ehkki on tõsi, et koolijuht teab paremini, kellele kui palju oleks õiglane, läheb ministeeriumi ümberkorraldusega palgaküsimuse pinge, mis seni oli õpetaja-ministeeriumi vahel, hoopis õpetaja-kooli suhtesse. Selle tagajärjel on õpetajatel edaspidi palju keerulisem riigilt palka juurde küsima minna.
Teine ja ehk veel olulisem probleem puudutab küsimust, kust palgatõusuks mõeldud raha õigupoolest tuleb. Juurde lubatud 11 protsenti tähendab 15,7 miljonit eurot. Riigieelarve näeb aga lisaraha ette kõigest 7,5 miljonit. Seega vähem kui pool vajaminevast summast.
Kui nii, siis kust tuleb ülejäänu, mis õpetajatele lubatud on? Selgub, et see on omavalitsustel juba olemas olnud – palkadeks plaanitakse ümber suunata seni reservis olnud, investeeringuteks ja õpetajate koolituseks mõeldud raha. On aga selge, et senise haridusraha ümberjagamisega on umbes sama mis Karlssoni sokivahetusega: parema saab panna pahemasse jalga ja vastupidi, kuid puhtam ega kuivem sellest ei hakka. Ja ei hakka ka omavalitsustel, kelle kaela ministeerium teise poole palgaküsimuse raskusest on riputanud.
Võib ju öelda, et kondiiter on olnud kaval: õpetajad on justkui oma tahtmise saanud, koolidel on enam otsustusõigust, omavalitsustel samuti ja ministeerium ise on edaspidiste palgavaidluste suhtes turvaliselt eemalseisval positsioonil. Aga vaevalt rõõmustab see kavalus neid, kelle palgaküsimuse lahendamiseks ümberkorraldus ette võetud sai.
Põrandaaluste kondiitriäridega on nii, et tavaliselt pannakse nad üsna ruttu kinni. Kui mitte enne, siis vähemalt pärast ulatuslikumat terviseriket.