Haridusteadlane Jüri Ginter ja õpetajate liidu juht Margit Timakov võitlevad vastu haridusministeeriumis ringlevale ideele kohustuslikud arenguvestlused bürokraatiakärpe sildi all kaotada, nende sõnul tuleb kärpida hoopis mujalt.
Jüri Ginter, Margit Timakov: arenguvestlus peab jääma!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpetajale on viimaste aastatega kohustusi juurde tulnud, kuid aega mitte. Selles õpetaja ajapuuduse ja ülekoormatuse valguses on ministeeriumi ettepanek arenguvestluste kohustuslikkuse kaotamisest näiliselt päris hea mõte.
Aastaid on kestnud samm-sammuline üleminek õppekava (õpiku, riigieksami)-keskselt õpetamiselt õpilast arvestavale õpetamisele. Edumeelsemad koolid võtsid kasutusele arenguvestlused. Selle eduka kogemuse põhjal seadustati regulaarsed arenguvestlused ning uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse vastuvõtmisega muudeti nt ka lapse huvides toimuvad kohtumised ehk arenguvestlused lapsevanematele kohustuslikuks. Nüüd aga on haridus- ja teadusministeerium esitanud eelnõu, millega antakse sellele protsessile tagasikäik. Kindlasti on õpetajaid, kes soovivad sellest kohustuslikust koormast vabaneda, kuid arvame, et sellest suurepärasest võimalusest noortele nii vajalikku analüüsivõimet aastast aastasse õpetada ei tohiks nii kergekäeliselt loobuda – ei õpetajad ega ministeerium. Toimivad arenguvestlused oleks üks nendest sisulistest haridusmuudatustest, mida meie kool täna vajab – nii õpilane, õpetaja kui lapsevanem.
Oleme nõus, et õpetajate ja õpilaste koormust on vaja otsustavalt vähendada, kuid selleks tuleb kärpida ainemahtu ja mitte teha seda uurimistöö või arenguvestluste arvelt. Just need võimaldavad paremini arvestada õpilaste eripära. Ministeeriumi pakutud parandus muuta arenguvestlused kohustuslikuks vanema taotlusel ja erivajadusega õpilastele tekitab küsimusi mõlema tingimuse puhul. Kas laps, kelle puhul õpetaja või kool näevad vajadust vestluseks, millest vanem keeldub, ei saagi oma võimalust? Kas erivajaduse määramine tänases koolis on pedagoogilis-psühholoogilise hindamisega lihtne ja tavaline protsess? Arenguvestlus on suurepärane võimalus – kvaliteetaeg - IGA õpilasega tema tegemisi arutada, arengut analüüsida ja soovi korral planeerida.
Ministeeriumi kodulehel kirjutatakse ja ametnikud väidavad, et soovitakse loobuda arenguvestluste jäigast bürokraatlikust regulatsioonist (arenguvestlusi korraldatakse vähemalt kord aastas). Tegelikult ei ole arenguvestlusi seni peetudki koolides, kus nende vajadusest pole veel aru saadud. Kui nüüd aga avalikult märku anda, et igal aastal toimuv arenguvestlus on jäik bürokraatia, siis kuidas suhtub õpetaja lapsevanemasse ja lapsevanem õpetajasse, kes siiski söandab paluda sellist koostöövõimalust? Aga päris nii valmis meie haridusmaastik veel ei ole, et seda reguleerima ei peaks. Iga laps igas koolis väärib ja vajab professionaalse juhendamise all elukestvaks õppeks vajalike oskuste arendamist.
On lapsevanema kogemusi, kus lapsed on hoiatanud, et vanem ei läheks kooli õpetajaid tülitama. Ja kui mõni ema ja/või isa on lastevanemate koosolekule läinud, siis on mõista antud, et neil pole sinna asja, kuna nende lastega probleemi pole. Kindlasti ei tohiks arenguvestluseid segi ajada vajaduspõhiste probleemvestlustega, mida korraldatakse erakorraliselt, siis kui ilmneb mõni probleem.
Samas on õpetaja kogemusi põhikooli õpilase vanemaga, kes kolme kutsumise ja kokkulepitud aja peale ikka kooli kohale ei ole jõudnud. Teine küll tuli, kuid selleks et õpetajat ja kooli rünnata. Ka need on kogemused, mida õpetajad arusaadavalt vältida püüavad, kuid kõrvale võib tuua näidetena palju rohkem positiivseid lugusid. Kes sellest arenguvestluse kohustuslikkusest kaotaks? Ennekõike just laps või noor (eriti vaikne ja tagasihoidlik keskmises pingis istuv Malle), kelle jaoks kooligi ju peetakse! Aga ka lapsevanem ja õpetaja.
Arenguvestlus on just see, mida ta ütleb ja siis veel natukene rohkemat – see koostöövorm aitab areneda vestlusel ja annab võimaluse vestluses osalejaile aeg korraks maha võtta ning tehtut ja tehtavat hinnata. See on oluline tagasiside koht nii õpilasele, lapsevanemale kui õpetajale. See on ennekõike suurepärane võimalus, mitte vastumeelne kohustus. Ja selles valguses see esialgne mõte enam nii hea ei tundugi – sest vestlust on vaja arendada! Kui tõesti osa õpetajaid ja lapsevanemaid pole aru saanud, et iga laps on erinev ja arenguvestlus on suurepärane võimalus selle arvestamiseks edasise ühistegevuse planeerimisel, siis võiks seadusega lubada neil kokku leppida, et arenguvestlused jäetakse ära.