Urmas Reinsalu.

FOTO: Toomas Huik

Riigikaitsele kuluv kaks protsenti on justkui regulaarne kindlustusmakse, mis tagab Eesti rahva edasikestmise, kirjutab kaitseminister Urmas Reinsalu Postimehe arvamusportaalis, kritiseerides ideid kaotada kaitsevägi või vähendada selle eelarvet.

Kaitse-eelarvele kuluv kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT) koos NATO liikmelisusega on tegelikult odavaim ja kindlaim lahendus Eesti rahvale julgeoleku ja turvatunde tagamiseks.

On mõneti isegi mõistetav, et pärast 20-aastast suhteliselt turvalist rahuaega võib kellelgi tekkida mulje, et meil polegi enam kaitseväge vaja. Tegelikult peaksime me aga kaitseväge ja kaheprotsendilist kaitse-eelarvet vaatama kui ühte üsnagi odavat, kuid vajalikku kindlustusmakset, et seeläbi tagada Eesti rahva edasikestmine.

Samamoodi ei loobuks ju näiteks ükski kullaärimees pisikesest igakuisest maksest kullapoodi valvavale turvafirmale pelgalt põhjusel, et seni pole õnneks veel ükski bandiit ärisse sisse murdnud.

Usun, et ma ei pea enam selles kirjatükis hakkama ümber lükkama müüti Eesti «hiiglaslikest» kaitsekuludest – seda tegi väga tabavalt ja selgetele numbritele tuginedes Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kaarel Kaas. Aitäh Kaarel, et viisid debati sinna, kust see oleks pidanud üldse algama – konkreetsetest ja võrreldavatest numbritest.

Seda enam hämmastas mind aga Eesti Välispoliitika Instituudi analüütiku Ahto Lobjakase arvamuslugu, mille pessimistliku sisu võiks kokku võtta sõnadega, et «võimaliku kriisi oleme juba niikuinii ette ära kaotanud». Eesti kaitseministrina pole mul mingit alust sellist pessimismi jagada, samuti tahaksin ma pöörata tähelepanu mõningatele vasturääkivustele ja loogikavigadele Ahto Lobjakase artiklis.

Esiteks ei saa ma kuidagi nõustuda väitega, et Eesti ei suuda iseseisvalt välja arendada tõsiseltvõetavat riigikaitsesüsteemi. Sõjaajaloost (sh Eesti enda omast) võib leida terve rea ilmekaid näiteid, kus väikese rahvaarvu ja tagasihoidlike ressurssidega, kuid tugeva eneseusu ja targa juhtimisega väikeriik on edukalt ja pikaajaliselt suutnud vastu panna endast kordades suuremale ja võimsamale agressorile.

Lähimad näited: Soome Talvesõda ja meie enda vabadussõda. Aga ka riigikaitsesse pidevalt panustanud ja seetõttu arvestatava heidutusjõuga riigikaitsesüsteemi rajanud Šveits, keda pole aastasadade vältel julgenud puutuda tema kordades võimsamad naabrid.

Siinkohal tuletaks meelde, et Lobjakase mainitud Soome pole oma tänase eeskujuliku riigikaitsesüsteemi rajanud «mitte ülejõukäivate materiaalsete ja psühholoogiliste» jõupingutuste tulemusel, vaid aastakümneid kestnud tagasihoidliku, kuid stabiilse riigikaitse rahastamisega.

Rahastamisega, mis pole üle jõu käiv (erinevatel aastatel 1,4 kuni kaks protsenti SKTst), kuid samas siiski tunduvalt suurem kui Lobjakase soovitatud Leedu tase (tänavu 0,79 protsenti SKTst).

Seetõttu olen veendunud, et ka Eesti suudab stabiilselt tagasihoidlikud kaks protsenti SKTst kulutades välja arendada riigikaitsesüsteemi, mis tagaks Eesti rahvale kindlustunde ja eneseusu, heidutaks võimalikku agressorit ning tagaks kriisi korral piisava ajareservi kollektiivkaitse käivitamiseks ja liitlasvägede kohalejõudmiseks.

Veelgi veidram on Lobjakase soovitus kärpida järsult kaitse-eelarvet olukorras, kus ta tõsiselt kahtleb NATO kollektiivkaitse reaalses toimimises. Kui me tõesti kahtleksime NATO vihmavarju avanemises, siis mis mõtet oleks üldse teha isegi neid «sümboolseid pauke»? Või kui me tõesti kahtleksime NATOs, siis peaksime täna riigikaitsele kulutama mitte kaks protsenti SKTst, vaid pigem 20, et rajada tõeliselt totaalne ja autonoomne kaitsevõime.

Väikese kõrvalmärkusena – kollektiivkaitse mõttes paiknevad alaliselt Balti riikides juba täna NATO rusuva õhuülekaalu esimesed elemendid – õhuturvet teostavad liitlaste hävituslennukid, mis muudavad ainuüksi oma kohalolekuga kollektiivkaitse käivitumise üsna automaatseks.

Jah, rahuajal on tegemist vaid nelja õhuturbeoperatsioone tegeva lennukiga, kuid ärgem unustagem, et kriisi korral on just õhujõud kõige kiiremini ja massilisemalt kriisipiirkonda siirdatav võime.

Mis puudutab eeskujuks toodud Leedu (aga ka Läti) tagasihoidlikke kaitse-eelarveid (mõlemal puhul vähem kui üks protsent SKTst), siis ei maksaks teha nägu, et meie lõunanaabrid on selle olukorraga väga rahul ja õnnelikud.

Vastupidi – seda peavad suureks riskiks nii minu Läti ja Leedu kolleegid kui ka Postimehe arvamusliider Edward Lucas. Ning ka praktikas tähendab selline kaitsekulutuste tase, et relvajõudude areng, varustusehanked ja väljaõppeks hädavajalikud eelarveread on kängunud ning raha jätkub vaid sõduritele palkade väljamaksmiseks.

Ehk piltlikult öeldes – NATO piiririikidena elame me üsna kriminogeenses linnaosas, aga paraku pole meie naabritel täna piisavalt raha korterile korraliku turvaukse ostmiseks. Sellises olukorras soovitavad mõned «heasoovijad» meil oma turvauks üldse maha lõhkuda, sest naabritel seda niikuinii pole ja nii on justkui odavam.

Paraku näitab ajalugu, et riigid, kes ei soovi hetkel enda kaitsevõimesse investeerida, peavad seda tegema kunagi tulevikus, kulutades hoopis rohkem, kui nad lühiajaliselt kokku hoidsid.

Seetõttu on NATO-le toetumine ja kahe protsendi SKTst kulutamine kõige kindlam ja samas odavaim viis, kuidas Eesti rahva julgeolek pikaajaliselt tagada. Sest alternatiivid – sattumine viie rikkaima SRÜ riigi hulka või ühiskonna totaalne militariseerimine – poleks kokkuvõttes ei odavamad ega meeldivamad.

Kullaärimees Alar Tamming käis eelmisel nädalal Postimehe arvamusportaalis välja idee, et Eesti võiks loobuda sõjaväest, leidmaks raha palgatõusuks ja sotsiaalkulutusteks. Idee tekitas palju vastukaja, peamiselt kriitikat. Samas leidis Eesti Välispoliitika Insituudi analüütik Ahto Lobjakas, et Eesti võiks kaitseväe säilitada, kuid kulutada riigikaitsele vähem kui praegused kaks protsenti SKTst.