Kui Eesti otsustaks oma kaitsejõud täielikult likvideerida, räägiks kümne aasta pärast peaminister sellest, kuidas Eesti on viie rikkama SRÜ riigi hulgas, piltlikustab kaitseuuringute keskuse analüütik Kaarel Kaas Postimehe arvamusportaalis, mis juhtuks, kui Alar Tammingu idee kaitseväe kaotamisest teoks saaks.
Mulle tundub, et Eesti riik peaks haridusse siiski senisest rohkem raha suunama. Muidugi – ainult mõned üksikud riigid maailmas kulutavad praegu haridusele ja teadusele rohkem kui Eesti Vabariik. Neli aastat tagasi kulutas Eesti haridus- ja teadusvaldkonnale näiteks 6,7 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Euroopa Liidus oli toona kõrgem osakaal ette näidata ainult kolmel riigil, OECD keskmine näitaja oli umbkaudu 5 protsenti SKTst.
Aga näib, et sellest kõigest jääb ikkagi väheks, vaja oleks lisaraha. Ja eelkõige tuleks see lisaraha suunata elementaarse lugemis- ja arvutamisoskuse parandamiseks. Sest mitte millegi muu, kui kehva arvutamisoskusega ei oska mina isiklikult küll selgitada seda, milline tekkemehhanism võiks viia mõttekäiguni «likvideerime sõjaväe ja hakkame kõik hästi elama». Sellise idee autor kas ei tunne numbreid või siis – alternatiivselt – pole viitsinud isegi nii palju vaeva näha, et viia ennast kurssi Eesti riigi rahakoti kõige lihtsama kirjeldusega.
Kui jätta irooniline naljatlemine kõrvale ja rääkida nüüd edasi juba tõsiselt, siis on seesinane Eesti riigi rahakott pehmetest väärtustest pungil. Nüüd tuleb natuke rääkida numbritest. Ma annan endale aru, et numbrid on igavad, keerulised ja nõuavad süvenemist. Ning lihtsam on žongleerida intellektuaalselt huvitavate ideedega, mis ei põhine mitte millelgi. Aga siiski, veidi kannatust.
Kaks korda rohkem kui ükskõik millele muule kulutab Eesti sotsiaalsele kaitsele – 2,16 miljardit eurot (riigieelarve kogumaht on tänavu 6,58 miljardit eurot). Siia alla liigituvad kulud pensionidele, sotsiaaltoetustele jmt. Järgnevad kulutused majandusele (ca 1 miljard eurot), tervishoiule (855 miljonit eurot) ning haridusele (761 miljonit eurot).
Sotsiaalvaldkonnale, tervishoiule ja haridusele kokku kulub seega 3,78 miljardit eurot. See on veidi vähem kui 60 protsenti kogu eelarvest.
Valdkondade järgi jagunevad Eesti riigi kulud kümneks erinevaks «väljaks» (vt näiteks www.meieraha.eu), selle kümmekonna esimest otsa me ülalpool juba vaatlesime. Riigikaitse asub selle kümne valdkonna hulgas neljandal kohal. Tagantpoolt lugedes.
Eesti tänavune kaitse-eelarve maht rahanumbrites kirjapanduna on 323 miljonit eurot. See omakorda moodustab kogu riigieelarvest mitte 50 või 15 protsenti, vaid... 5 protsenti.
Aga mängigem korraks siiski mõttemänge ning kaotagem hüpoteetiliselt ära kogu Eesti «sõjavägi» (tegelikkuses on Eestis olemas muidugi kaitsevägi ja kaitseliit, mitte sõjavägi). Nii, tehtud. 323 miljonit eurot vaba raha on olemas. Kuluta, kuidas süda lustib.
Ehk viiks tasakaalu Eesti riigieelarve? Paraku ei mängi välja. Eesti eelarve Anno Domini 2012 on miinuses 460 miljoni euroga ja selle miinuse kustutamiseks ei piisaks ka kogu riigikaitsele kuluvast rahast.
Edasi. Mitte nii väga ammu kuulsin lugu, kuidas üks tippjuht – tuntud kultuuriasutuse direktor – oli eravestluses arvanud, et «milleks meile need kohutavalt kõrged kaitsekulud, nende arvelt saaks rahvale vähemalt normaalset palka maksta». Äkki siis jagaks selle raha lihtsalt rahvale laiali, võrdselt? Saaksime kõik rikkaks, elada oleks parem, elada oleks lõbusam. Iga Eesti elanik saaks sel juhul aastas peo peale 244 eurot ehk 20 eurot kuus. Rikastumiseks nagu veidi vähevõitu.
Aga vahest tõsta pensione, kindlustada eakatele kuldne vanaduspõli? Pensionid tõusid tänavu 4,4 protsenti, selleks kulus 72 miljonit eurot. Kaitse-eelarve nullimise arvelt oleksime saanud pensione tõsta mitte 4,4 protsenti, vaid pisut üle 13 protsendi. Ei kõla samuti üleliia rammusalt.
Kogu minu eelneva jutu mõte on selles, et muinasjutte ei ole olemas – eriti majanduses ja eelarves. Nagu ei ole olemas ka mingeid geniaalselt lihtsaid, nõiavitsana toimivaid lahendusi. Kaitseministeeriumi keldrites ei leidu kotte mingite ulmeliste rikkustega, mille ümberjagamise korral lööks Eesti elu õitsele.
Õpetajate ja meditsiinitöötajate palgad ei ole madalad mitte selle tõttu, et Eesti riik kulutab vähe haridusele ja tervishoiule ning röögatult lennukikandjatele ja tuumarakettidele. Ja kogu ülejäänud ühiskond ei saa sellest rikkamaks, kui kullakaupmeestelt ning teistelt «rikastelt» nende vara natsionaliseerida ja «tavalistele inimestele» laiali jagada. Eesti ühiskond saab rikkamaks siis, kui meie majandus hakkab andma rohkem tulu ning sisemajanduse kogutoodang kasvab.
Näide: Luksemburg kulutas 2010. aastal riigikaitsele 0,48 protsenti SKTst, aga absoluutarvudes oli see 210 miljonit eurot – päris lähedal Eesti toonasele kaitse-eelarvele.
Mis juhtuks julgeolekulises ja poliitilises plaanis, kui Eesti otsustaks oma kaitsejõud täielikult likvideerida? Ma võin üsna täpselt öelda, mis juhtuks.
Kümne aasta pärast räägiks Eesti peaminister sellest, kuidas Eesti on viie rikkama SRÜ riigi hulgas. Ning milline rumal viga oli ühineda Euroopa Liidu ja NATOga. Eriti viimasega, mõistagi – see sundis meid tegema ülejõu käivad kulutusi kaitseväele, jättis rahva nälga ja haiged ravimata. Kuid nüüd, slava bogu, on kõik jälle hästi.
