Heido Vitsur: õpetaja ja arsti madal palk on punapärand

Heido Vitsur Foto: Peeter Langovits

Õpetaja ja arsti palk on Eestis ebaproportsionaalselt madal, kuna see oli nii juba Nõukogude ajal ning kuna Eesti riigieelarve on lubamatult paindumatu, kirjutab majandusanalüütik Heido Vitsur Postimehe arvamusportaalis.

Kuigi meil on vähe selliseid palgasaajaid, kelle kohta armastatakse väita, et nad liiga palju palka saavad, pole minu arust siiski kahtlust selles, et võrreldes muu arenenud maailmaga on meil kõige enam proportsioonist väljas meditsiinitöötajate ja õpetajate palgad.

Esimesel pilgul võib isegi jääda mulje, et need madalad palgad on meile mingil põhjusel eriti hinnaliseks nõukogude pärandiks, millest me mitte kuidagi loobuda ei taha. Paraku ei saa selline pärand kuidagi tänasesse Eestisse sobida, sest ka tööliste ja talupoegade riik sai endale meditsiinitöötajatele ja õpetajatele suhteliselt madala palga maksmist lubada ainult seetõttu, et nende elukutsete prestiiž püsis seal vägagi kõrgel.

Olid ju need ametid proletaarlaste riigis peaaegu ainsaks aktsepteeritud «puhtaks tööks» paljudele, eriti aga naistele. Igas tükis prestiižikamaks ja ka kõrgemat sissetulekut pakkuvaks kui tavaliste kontorirottide, seahulgas ka pangatöötajate oma.

Siiski tundub mulle, et vene ajast päritud omapärane palgatase ei ole ainukeseks ja ilmselt ka mitte peamiseks asjaoluks, mis pole lasknud meil möödunud paarikümne aasta jooksul meditsiini- ja haridustöötajate palkade küsimust euroopalikult lahendada.

Minu arust on selleks hoopis teine vene ajast päritud komme. Nimelt lähtumine riigieelarve koostamisel ja mis veel olulisem, selle avalikkuses hindamisel, eelmise aasta baasist. See on meie arusaamistesse sisse ehitatud konservatism.

Loomulikult on eelarve teatav stabiilsus hädavajalik. Paraku aga hakkab ülemäärane stabiilsus raskendama või halvemal juhul isegi välistama vajalike struktuursete muudatuste läbiviimist.

Nõuab ju antud riigitulude taseme juures tervishoiu ja haridustöötajate vähegi soliidsem palgatõus seniste eelarveproportsioonide olulist ümbervaatamist.

Kui seda teha ei suudeta, aga palkasid on ikkagi vaja tõsta, jääb üle üksnes riigi kulutuste suurendamise ja maksude tõstmise tee. Kuid kuivõrd maksude alandamist on meil pikka aega peetud fiskaalpoliitika prioriteediks number üks, pole meil sellise katteallika kasutamine õieti arutuse alla tullagi saanud.

Lisaks sellele paneb võimalik inflatsiooni kiirenemine sellise valiku korral palkade korrigeerimise ratsionaalsele suurusele piiri ette. Seega ei pole ei maksude tõstmise ega ka kulude ümberjaotamise variandi korral võimalik poliitiliselt ja makroökonoomiliselt vastuvõetavat lahendust piisavalt suureks palkade tõusuks ühe aasta jooksul leida.

Paraku on aga pikaajaliste tegevuskavadega ja usaldusega nende vastu asjad meil nii nagu on: me oleme oma seadustesse jäigalt sisse raiunud nii palju asju ja tekitanud sadu erinevaid õiguspäraseid ootusi, et oleme end ilma jätnud kiirelt muutuvas maailmas toimetulemiseks vajalikust manööverdamisvõimest või riskime vastasel juhul usaldusega.

Kuid kuni me nii jätkame, on meil pidev teelt väljasõitmine vältimatu. Ehk teiste sõnadega: kujunenud olukorrast väljatulemiseks peame oluliselt suurendama iseenda institutsioonilist võimekust. Seda just vajalike struktuursete muutuste ettenägemise, kavandamise ja järjekindla elluviimise huvides. Ning mis kõige tähtsam – sideme taastamiseks rahvaga.

Sellise suutlikkuse saavutamiseks on ametkondadesse ja ka poliitikasse vaja head komplekti «teravamaid pliiatseid», kuid ma ei arva sugugi, et see peaks tähendama üldist ametnike või poliitikute töötasude tõstmist.

Ning lõpetuseks. Mistahes üksiku sektori töötajate töötasude ulatuslikum korrigeerimine saab olema üsna ebapopulaarne ka siis, kui seda rahva hulgas põhimõtteliselt õigeks peetakse.

Hindade tõus ja kriis on riivanud ju kõiki ja see teeb palgatõususpiraali täieliku ärahoidmise võimatuks. Kuid sellele vaatamata tuleb kõigepealt maksimaalselt võimalik summa eraldada rahvuse tulevikule ohtlike disproportsioonide likvideerimiseks ja alles siis võimalikuks üldiseks korrektsiooniks.

Lõppude lõpuks ei tähenda nii toimimine midagi muud kui vana põllumehe tarkuse – anda sõnnikut sellele taimele, mis saaki annab –, kordamist uues kuues.

Kui siiani peaks kõik olema enamvähem selge, tuleb tegelikkuses arvestada veel ühe väga olulise ja tunduvalt keerulisema mõjuriga – see on globaliseerumise ja Euroopa integratsiooni süvenemisega.

Eesti peab palgapoliitika kujundamisel üha enam arvestama kogu maailma, Euroopa ja eriti Põhjamaade konkurentsi. Et selles konkurentsis püsima jääda, on meil vaja jõuda oma elu korraldamises ja majanduses sellisele tasemele, et me suudaks arenenud riigile vajalikku kõrgetasemelist tööjõudu mitte ainult korralikult kinni maksta, vaid neile ka huvitavat tööd pakkuda.

On karta, et manitsused stiilis: «üldisest palgatõusust on veel vara rääkida» tööturul olevaid pingeid oluliselt ei leevenda. Ja kui proportsioonist väljasolevad palgad on praegu eelkõige haridus- ja meditsiinisektori ning mõne teise kitsama valdkonna mure, siis hakkab see mure meie väiksuse ja avatuse tõttu kiirelt laienema ning võib hakata omandama meie jaoks isegi eksistentsiaalset iseloomu.

Postimehe arvamusportaal küsib ekspertidelt järgmise aasta riigieelarve koostamise tuules, kelle palka tuleks esimesena tõsta.