Agu Uudelepp: haridus kui ideoloogiline propaganda

Agu Uudelepp Foto: Pm

Propagandauurija Agu Uudelepa meelest on möödapääsmatu, et koolis pakutakse lisaks tehnilistele oskustele ka väärtushinnanguid.

«Suur sõna LENIN igaveses rahus
on mausoleumi graniiditahus.
Kuid kindlamalt kui sesse kivipinda
ta nimi raiutud on rahva rinda.»

See Mart Raua nüüdseks juba ligi 70 aastat vana värss tuli mul hiljuti väga selgelt meelde ja jäi kummitama. Just nii, nagu see luuletus edasi läheb: «Jääb igaveseks nagu päiksetõus ta mälestus ta mõtte tões ja jõus.» See mälestus kerkis, lugedes Toomas Jürgensteini artiklit «Poolskeptiline propaganda on jama» (PM AK 28.02).

Loomulikult on autoril õigus ja poolskeptiline propaganda on jama. Suur osa propagandast on jama, olgu ta veerand-, pool- või pärisskeptiline. Paar autori väidet panid aga mõtlema.

Nimelt on viidatud artiklis kirjas read: «Siiski peaks näiteks koolis töötav inimene propagandal ja neutraalsel tekstil vahet tegema. On ju haridussüsteemis eelduseks, et koolis tutvustatakse erinevaid maailmavaateid tasakaalustatult.»

Neutraalsel tekstil ja propagandal on tõesti küllaltki lihtne vahet teha. Kui aga mängu tuleb kool ja hariduse andmine, läheb teema keerulisemaks. Tunnetuslikult võiks ju loota, et koolis antakse noortele inimestele kätte neutraalsed tekstid ja lastakse siis igaühel maailmavaade valmis punuda.

Tegelikult see muidugi nii ei ole ja seepärast tuligi meelde Mart Raua luuletus Leninist. Lausa kahel põhjusel. Esiteks, terve meie klass pidi selle luuletuse kunagi pähe õppima. Loomulikult kirjanduse tunnis, mitte ajaloos, kus sellest ammusurnud isikust juttu võiks olla. Teiseks, just selliste luuletuste kirjutamise ajal usuti, et propagandal ja haridusel on lihtne vahet teha.

Üks propagandauuringute alusepanijaid Harold Lasswell arvas nimelt, et piisab, kui eristada tehniliste teadmiste ja oskuste edasiandmist väärtushinnangute ja suhtumise edasiandmisest. Näiteks matemaatika õpetamine on haridus, kellegi austusväärsuse rõhutamine aga propaganda.

Tegelikus elus selline eristamine ei tööta. Mida arvata matemaatika tekst-ülesandest, kus üks pioneer rohib vanainimese peenrad ära kahe tunniga, teine aga kahe ja poole tunniga ning küsimuseks on, kui kiiresti rohiksid nad peenrad ära kahekesi koos. Kas see on lihtne arvutama harjutamine või antakse edasi ka väärtushinnanguid? Tänapäeva mõistes oli ülesande selline sõnastamine ilmselge mainekujundus, kus pioneere näidati abivalmite noorte inimestena.

Kui lihtne must-valge eristamine ei ole tihtipeale võimalik isegi matemaatikas, siis näiteks kirjanduses või ajaloos on see veelgi raskem. On väga suur vahe, kas õppida pähe luuletusi Leninist või Hando Runneli isamaalist luulet.

Vahe käriseb veelgi suuremaks, kui kohustusliku kirjanduse hulka määratakse näiteks Arkadi Gaidari vaieldamatult väga köitvalt kirjutatud lood laste ja noorukite Oktoobrirevolutsiooni-aegsetest seiklustest. Kes ei mäleta, siis Punaarmee võitlejast või madrusest paremat inimest polnud olemas, välja arvatud võitleja või madrus, kes oli kommunist.

Alternatiiviks oleks ju sama aja noorte võitlusi kajastav «Nimed marmortahvlil», mille Albert Kivikas pani kirja suuresti oma elule tuginedes. Ajal, kui ma koolis käisin, oli üks autoritest ülimalt soovitatav, lausa kohustuslik, ja teine – keelatud. Järeldus on lihtne: toonane haridussüsteem oli vägagi propagandistlik, ajalootundidega alustades ja matemaatikaga lõpetades. Milline on aga olukord praegu?

Üks võimalik lähenemine on tõmmata veelahe nii, et propaganda on inimeste hoiakute ja käitumise kujundamine lähtuvalt propagandisti eesmärkidest, haridus aga õpetab kriitilist mõtlemist ja poolt- ning vastuargumentide kaalumist.

See seisukoht sobiks Toomas Jürgensteini sooviga, et erinevate maailmavaadete õpetamine koolis oleks tasakaalustatud. Seega, haridust saab õppeasutuses, kus piltlikult öeldes antakse lugeda nii Gaidari kui Kivikast ja õpetatakse, miks üks mees kirjutas üht- ja teine teistmoodi.

Totalitaarses riigis on see mõeldamatu, sest totalitaarse propaganda aluseeldus on vastaliste arvamuste täielik tsenseerimine, kuid avatud ühiskonnas isegi võimalik. Tõsi, lapsi ei panda enam Gaidari raamatuid lugema, kuid need on antikvariaatides vabalt kättesaadavad.

Niisugusel lähenemisel on aga väike puudus: uue info kriitiliseks analüüsimiseks ja oma seisukohtade kujundamiseks on vaja mingit laiemat väärtushinnangute süsteemi. See peaks lapsel olema juba enne, kui ta sügavale raamatute, filmide, suhtlusfoorumite ja teiste teabekandjate maailma sukeldub. Paratamatult on vaid kaks kohta, kust ta selle reaalselt võib saada: kodu ja kool.

Seega on möödapääsmatu, et koolis pakutakse lisaks tehnilistele oskustele ka väärtushinnanguid. Mõtlevad inimesed saavad aru, et see, mis ühe rahva või sotsiaalse grupi jaoks on teadus, võib teise jaoks olla ideoloogiliste teadmiste kogum.

Hollandi infoühiskonna-uurija Jan van Dijk on väitnud, et ideoloogia on seda kandva grupi hinnanguliste uskumuste nn valvekoer. Väga lihtsalt öeldes tähendab see, et ka konkreetsed faktilised uskumused võidakse enda jaoks määratleda vaidlustamisele mittekuuluva teadmisena.

Selline ideoloogiline kontroll teadmiste üle tähendab endale sobivate kontseptsioonide ja tõekriteeriumide valimist, mis omistavad erilise usutavuse tõe spetsiifilistele tahkudele. Järelikult ei peeta grupi sees erapoolikut teadmist mingilgi määral «ideoloogiliseks» ja ekslikuks, vaid teadmiseks nagu mis tahes teisigi teadmisi.

Kui näiteks lugeda tosin aastat tagasi välja antud Mart Laari ajalooõpikut 5. klassile ja kõrvale Edgar Savisaare raamatut «Peaminister», siis jääb mulje, et need on kirjutatud eri ajal ja eri riikides toimunud sündmuste kohta. Eelneva arutelu põhjal on aga selge, et neis raamatuis on kirjas erinevate inimeste erinevalt mõistetud ja filtreeritud tõde.

Hea haridusega inimene peaks olema võimeline ise suurt pilti tajuma ning nende ja veel paljude teiste samu sündmusi kajastavate allikate põhjal oma nägemuse kokku panema. See oleks juba kolmas tõde, just sama õige kui kaks eelnevatki. Ja täpselt sama palju poleemikat ning eriarvamusi tekitav.

Selles valguses ei saa kuidagi nõus olla Toomas Jürgensteini väitega, et materialismi aluseid võib propageerida, kuid kindlasti mitte koolis.

Just koolis võib ja tulebki õpetada nii materialismi aluseid kui usuõpetust, käsitlema erinevaid ideoloogiaid ja majandusmudeleid, üritama ajalootunnis mõista Rootsi ja Venemaa erinevat nägemust Põhjasõjast ning tunnistama, et Tammsaare «Tõest ja õigusest» võib ka teisiti aru saada, kui tunnustatud kaanonid ette näevad. Aga sellel kõigel peab olema väärtushinnangutest raamistik.

Testimaks hariduses kasutamiseks sobilikke väärtushinnanguid, on võtta väga lihtne juhis. Eri erakondade esindajate või majanduslike ideoloogiate kandjate arvamused pole absoluutselt olulised, vaid tähtis on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Just nii, nagu on kirjas rahvahääletusel heaks kiidetud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis. Me võime vaielda ja peamegi vaidlema, kuidas eestlased ja eestlus peaks kestma. Aga me ei tohiks lasta läbi väärtushinnanguid, mille valgel küsida, kas peame kestma.