FOTO: Urmas Nemvalts

Matemaatika ainemahu muutmist gümnaasiumis kahetasemeliseks – 8 või 14 kursust – võiks vaadelda kui kompromissi ühiskondlike vajaduste ja iga õpilase isikliku võimekuse vahel.


Ühest küljest, Eesti kui tehnoloogia­riik vajab matemaatikas heal tasemel gümnaasiumilõpetajaid. Teisest küljest – ja seda tunnistab mitu õpetajatki – on matemaatika raske aine, mis eeldab õpilaselt keskmisest suuremat huvi ­aine vastu. Just neile viimastele võikski olla 14-kursuseline tase, teistele aga kaheksakursuseline, sest iga gümnaasiumisse astuja võiks oma tulevikuplaane vähemalt laias laastus juba ette kujutada, kaasa arvatud seda, kui palju saab neis olema matemaatikat.

Paraku on kompromissialti plaani juurdumisel mitu takistust ning üks neist ongi õpilase enda teadmine, mida ta pärast gümnaasiumi kavatseb teha. Loomulikult ei käi see iga õpilase kohta, mõnel on see selge juba põhikooli keskel. Ja kui noor valib edasi õppimiseks Tallinna reaalkooli, Hugo Treffneri gümnaasiumi või mõne teise reaal­ainetele pühendunud kooli, siis võib oletada, et matemaatikat näeb ta vähemalt osana oma edasisest kutsevalikust ning see on talle ka jõukohane.

Esialgu eelistavad koolid laiemat kursust ning selle põhjuseks on kohustuslik matemaatika riigieksam – parem pingutada rohkem kui vähem, arvavad koolid. Muu maailma kogemus näitab, et süsteem hakkab toimima, kui koolid harjuvad eri tasemetele mõeldud kursuseid planeerima ning õpilased oma võimeid hindama. Siin on teine komistuskoht: kui kindel on otsus, mille langetab oma võimete kohta 15–16-aastane? See on täiskasvanuks saamise keeruline aeg, mil õpingud võivad fookusest ära nihkuda. Toetava kooli ja hooliva kodu abil tulevad need fookusesse tagasi, kuid mis saab siis, kui ühte neist kahest pole? Millisel puhul võib otsus «minu pea matemaatikat ei võta» olla ennatlik? Kas õpetajad ja vanemad suudavad õpilast nii täpselt hinnata, et teda kergema vastupanu teelt ära juhtida?

Kujundlikult on praegune pilt ülikoolidesse astujate seas umbes selline: enamik humanitaaralasid saavad värskelt gümnaasiumist ellu potsatanud ubinate seast valida, mida võtta, mida jätta; reaalalad peavad aga kõik oma õunad puu alt kokku korjama ja endale kinnitama, et küll sellest ühe plaaditäie kooki ikka saab.

Ala keerulisus laseb küll loota, et nende väheste hulgas on suhteliselt rohkem neid, kes ainest tõsiselt huvitatud, ning see võiks akadeemilises mõttes kasulik olla. Siiski, suurem konkurss tähendaks ikkagi paremaid valikuvõimalusi ka ülikoolile.

Ring toob taas tagasi põhikoolilõpetaja ja gümnaasiumiõpetaja valikute juurde. Ning siin on veel üks komistuskoht: kui matemaatikaõpetajate pealekasv näiteks Tartu Ülikoolis on 7–12 õpetajat aastas, siis kas Eestis jätkub neid, kes ka kümne aasta pärast kõrgema taseme kursust õpetada suudavad?