Sotsioloog Andrus Saar.

FOTO: Marina Puškar

Sotsioloog Andrus Saar kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et tuleks tõsta nii õpetajate, arstide kui õdede palka, ning seda kas või maksude ümberkorraldamise hinnaga.

Näib, et palgaküsimus tuleks lahendada lähtudes jätkusuutliku Eesti kontseptsioonist ja arvestades makromajanduslikku olukorda.

Tulevikku vaadates tuleks ilmtingimata tõsta sissetulekuid õpetajatel. Kes siis veel kui nemad loovad noorte (meie riigi) intellektuaalse vundamendi, seega aluse kõrgeltharitud töötajaskonna sünniks. Meie ülimalt piiratud inimressurssi juures haritud elanikkond praktiliselt ainus võimalus Eestimaa kestlikkust tagada.

Kuid palgatõusuga peaks kindlasti kaasas käima ka nii õpetajate kui ka õpilaste koormuse otsustav vähendamine. See tähendab aga ka vähenevat nõudlust õpetajate järele.

Haridusökonoomika ei tähenda õppetöö koondumist megahoonetesse, kus käib 1600 last. Mind tegi sellel aastal eriti rahutuks fakt, et praktiliselt mitte kuskil ei kritiseeritud olukorda, kus õpilased on surutud suurfarmidesse õppima. Pigem võis raportitest välja lugeda teatud uhkustunnetki. Õkonoomika aspektist võib käsi rõõmust plaksutada, kuid laste arengu seisukohalt on taoline teguviis ülimalt nurjatu.

Ilmtingimata tuleks palku tõsta meedikutel, arstidel ja õdedel, eelkõige õdedel, sest viimastest sõltub väga suurel määral, kuidas haiged tegelikult tervenevad. Arst võib olla kui hea tahes, kuid medõe professionaalse toeta jääb ravitulemus märksa kehvemaks või olematuks.

Arstide palgatõusu puhul võib tõstatada küsimuse, et nad saavad ju nagunii keskmisest kõrgemat palka. Aga antud juhul peame kindlasti arvestada meie rikaste naaberriikide olemasoluga.

Maksumaksjad kulutavad arstide väljaõppeks väga suuri summasid, sest õpe on pikk ja väga kallis. Lisaks sellele kulutatakse rohkeid summasid täienduskursustele. Tulemuseks on hästi haritud arstid, keda oodatakse paljudes Euroopa riikides.

Praeguses olukorras, kus aset leiab arstide päris suur migreerumine välisriikidesse, tuleb selle protsessi pidurdamiseks teha päris tõsine samm.

Kindlasti tuleks meedikutel tõsta palka nii palju, et see kataks viimaste aastate inflatsiooni, ja kümmekond protsenti võiks veel juurde lisada.

Mina olen küll seda meelt, et mind raviks eesti keeles kõnelev ning meie kultuuri tundev Tartu Ülikoolis hariduse saanud arst ja pakuks väga head nõu ja hoolt meie oma õde. Ma ei tahaks, et Eestis hakkaksid inimesi ravima arstid Rumeeniast, Islandilt või Indiast. Kui keegi seda soovib, siis ärge tõstke arstide ja õdede palka. Kui keegi soovib, et maksumaksja kulutab oma raha koolitamaks välisriikide jaoks arste ja medõdesid, siis ärge tõstke arstide palka.

Mis puudutab päästeametit, siis siin on reformidega jõutud nii kaugele, et tuletõrje ei jõua tulekahjule mitte varem kui korter/maja on juba maha põlenud ja jääb hoolitseda ainult selle eest, et ehk tuli ei levi enam kaugemale. Kindel see, et nad vajaksid palka juurde, kuid kas rahakott nendeni jõuab, on iseasi. Sama asi on kultuuritöötajatega, kelle palgad on naeruväärsed. Naeruväärse palgaga inimesi jagub kahjuks liiga palju, kahjuks. Kas Eestimaa jookseb inimestest tühjaks, kui palka juurde ei saada? Võiks küsida, mis siis ikkagi saab.

Mis puudutab ametnikkonda, siis siin on asi mõnevõrra lihtsam. Ametnikke leiab ka rahvusvaheliselt turult. Eestis tegutsetakse ju valdavalt Euroopa Liidu seaduste alusel ja minister annab ette suuna, kuhu peab liikuma. Ehk leiab väljaspool Eestit veel paremaid Euroopa Liidu reglementide tundjaid kui meie omad. Kui

ma tunneksin, et Eestimaa ametnikkond võitleks nagu üks mees selle nimel, et kõigil Eestimaa inimestel oleks võimalikult normaalne Eestimaal elada, siis poleks mul küll kahju ametnikele palgalisa maksmisest. Palgalisa tuleb välja teenida. Iga sent, mida maksumaksjate rahast kulutatakse palkade maksmiseks, tuleb välja teenida, mitte rääkida, et palgatõus peaks katma inflatsiooni, veel mingeid kulusid, et keskmine palk tõuseb ja me jääme sellele alla jms. Palgatõus ei saa olla sama automaatne nagu see on riigikogu liikmetel.

Palkade tõusuks peab olema raha. Raha saab kahest allikast: majanduskasvust või siis maksupoliitikast. Viimases valdkonnas tuleks aga kibekiiresti loobuda primitiivsest maailmavaatest. See tooks riigikassasse raha juurde ja elu Eestis muutuks elamisväärsemaks.

Postimehe arvamusportaal arutleb täna küsimuse üle, kas, kuidas ja kelle palku võiks riik tõsta.