Marten Kokk: uued väljakutsed eraelu kaitsel internetis

Marten Kokk. Foto: Raigo Pajula

Eesti internetivabaduse teeside ühe autori ja tehnoloogiaentusiasti Marten Koka sõnul võib arvata, et tulevikus ei soovigi tööandjad enam näha meie CVd, vaid tahavad mingit sarnast  analüüsi meie Facebooki-konto kohta.

Internetis pakutav analüüsimootor WolframAlpha teab tänu Facebooki profiilile inimesest rohkem kui ta ise.

Wolfram Alpha on IT-rakendus, mis meenutab väliselt Google’it, aga viidete asemel annab ta vastuse ükskõik millisele faktilisele küsimusele, millele on internetist võimalik vastust leida. Võib näiteks küsida, kui vana on Barack Obama ja sulle vastatakse murdosa sekundi jooksul «51 aastat ja 31 päeva» või kui kiiresti liigub heli Tallinnast Pariisi ja sa saad teada, et see võtab 1 tunni ja 31 minutit. Üks mu sõber küsis ka, mis on elu mõte ning sai ka vastuse – «42» (seda muidugi vastavalt Douglas Adamsi raamatule «Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas»). See kõik on naljakas ja huvitav, kuid võib kujutleda, et asja edasiarendamisel tekib tulevikus mingi uutmoodi täiuslik otsingumootor. Hetkel tundus sellel praktilises elus siiski vähe kasutusväärtust olevat, sest enamikule küsimustele ei ole ju vaja ainult faktilisi vastuseid (vaja on ikka teada, kuidas lahendada Euroopa võlakriisi jms, seda aga masin ei tea).

Eelmisel nädalal läbis maailma tehnoloogiauudiseid kulutulena teave selle kohta, et WolframAlpha on välja arendanud teenuse, mis võimaldab inimestel matemaatiliselt analüüsida oma Facebooki profiili. Ma suhtusin sellesse alguses skeptiliselt, kuid lasin sellel analüüsimootoril siiski enda Facebooki profiili analüüsida (aega oli, sest pidin ootama hilisõhtul lennukilt saabuvat kolleegi ning see tegevus ei võtnud kokku rohkem aega kui 10 minutit). Saadud analüütikast ilmnes aga palju huvitavat, mis tekitas mul  endise «personalitöötajana» ka küsimuse, kas selline analüüs võiks näidata inimese kohta rohkem kui traditsiooniline CV. Ja võib arvata, et näitabki.

Näiteks ilmnes, et kõige enam minu lehel esinev sõna on «OECD», millele järgneb «Eesti» ja siis juba sidesõnad. See oleks ilmselt iseenesest tööandja silmis oluline teave, sest märksa halvem oleks kui potentsiaalse töölesoovija lehel esineksid kõige sagedamini sõnad «pidu» vms.

Kiiresti selgus ka, et kõige enam «like’itud» pilt on see, kus ma olen «Ewert and the Two Dragonsiga» (st ilmselt pole muidugi mind like’itud) ja sellest teadmisest poleks ilmselt tööandjal ka mingit kasu peale teadmise, et töölesoovija võib olla indiemuusika huviline. 

Samas selgus aga ka, et ma ei postita mitte midagi laupäeviti, ega tööpäeva õhtuti 6st 9ni. Mulle endale on see tegelikult selge, sest siis ma tegelen lastega, aga kuidas tööandja sellesse suhtuda võiks, on raske prognoosida.

Lisaks selgus ka, et ma olen elus kahel korral postitanud kella 3 ja 6 vahel hommikul (see on vaid teatud määral kahtlane), aga kui seda juhtuks liiga tihti, siis oleks ilmselt põhjust muretsemiseks, sest me ju kõik teame, milliseid laineid öised «säutsud» võivad tekitada. 

Huvitav on ka see, et põhjaliku tagasiside saab ka oma sõprade struktuuri kohta. Minu sõbrad on valdavalt abielus (66 protsenti) ja naisi on rohkem kui mehi (56 protsenti). Kõige vanem neist on 86-aastane Uno Uiga (kes on küll isa sõber) ning kõige noorem 23-aastane Grit Shadeiko (kui sugulased välja jätta).

Raske on muidugi öelda, kas selle teadmisega oleks tööandjal midagi mõistlikku peale hakata. Sellisel kujul ilmselt mitte, kuid võib üsna vabalt ette kujutada, et kui analüüsida ka kõigi minu sõprade profiile võib sealt märksõnade «pilve» kaudu tulla välja minu kohta praktiliselt kõik – ütle mulle, kes on su sõbrad ja WolframAlpha analüüsimootor ütleb, kes sa oled -  mis on sinu hobid, mis tööd sa teed, millega sa üleüldse tööajal tegeled ning kellega ja kuipalju ning mis teemadel suhtled.

Võib arvata, et tulevikus ei soovigi tööandjad enam näha meie CVsid, vaid tahavad mingit sarnast analüüsi meie FB konto kohta. Tegelikult vaatab tööandja potentsiaalse tööotsija Facebooki profiili loomulikult juba praegu. Võimalik, et esimese asjana. Kuid enamasti on see siiski veel mehhaniseerimata käsitöö ja üsna ebaefektiivne - kui te oma profiilile pole ise lisanud mõnda liiga «huvitavat» pilti või teil pole ekstravagantse sotsiaalse taustaga sõpru, siis ei juhtu sellest midagi. Samas aga võib põhjalikult analüüsimootori abil uuritud profiil tulevikus öelda inimese kohta vägagi palju ja see kõik tekitab suurel hulgal eetilisi ning isegi juriidilisi küsimusi. Ilmselt peaks olema selgelt otsustatud, kas selline tööandja poolne käitumine peaks olema üleüldse lubatud või mitte ning kas see oleks näiteks inimese põhiseadusliku õiguse eraelu austamisele rikkumine või mitte. Kas Facebookis kirjutatu kuulub üldse õiguslikult eraelu kaitse alla? Vastuseid praegu veel pole ja seni kuni need asjad pole maailmas paika loksunud, jätkavad inimesed oma üsna ettenägematute tagajärgedega tegevust sotsiaalvõrgustikes. Kuid mul on tunne, et nad vajavad selles osas mingitki juhendamist juba õige varsti.