Jaak Aaviksoo: usume kodulähedasse põhikooli!

Jaak Aaviksoo. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Kooli staatus pole seotud formaalse astme olemasolu, vaid hariduse kvaliteediga. Heal tasemel kodulähedane põhikool peab olema meie haridussüsteemi vundament. Põhikooli tugevdamiseks peame muu hulgas saama lahti eelarvamusest, et õige kool peab sisaldama nii põhikooli- kui gümnaasiumiosa, kirjutab haridusminister Jaak Aaviksoo (IRL).

Arutatagu ja otsustatagu kõrgel ning kaugel mida tahes, hariduse headus sõltub lõpuks ikka sellest, mis meie koolis iga päev sünnib ning kuidas õpilased ja ühiskond sellesse suhtuvad. Kool ongi eelkõige põhikool, sest see loob põhja kogu järgnevale haridus- ja eluteele.

Muidugi on koolieelsed aastad laiemas isiksuslikus plaanis vahest olulisemadki, kuid kool oma iseäraliku sisemise loogikaga algab ikkagi seitsmenda eluaasta esimesel septembril. Sellele järgneva üheksa sügise-talve-kevadega kujuneb oluline osa meie hariduslikust sisust.

Esimesse klassi minnakse eranditult ootuste ja küsimustega: «Milline see kool on?», «Kas koolis on tore?», «Kas õpetaja on hea?», «Kas leian uusi sõpru?», «Kas saan uusi teadmisi?». Põhikool on oma ülesande täitnud, kui saadud vastused rahuldavad nii ühe, üheksa kui üheksateistkümne aasta pärast.

Säärane kool on olnud hea ka ilma vajaduseta otsida selle kinnituseks kindlust näiteks PISA testidest. Igati positiivne, kui meie lõpetajate teadmised on rahvusvahelises võrdluses head, kuid sellest ei piisa.

Tulemused võivad olla head, aga teame, et õpilastel napib koolirõõmu ja õpetajatel rahulolu ning ühiskond ootab haridussüsteemilt enamat. Ja seda «enamat» sepistatakse põhikoolis. Äsja lugesime pealkirju «Eesti parimatest koolidest», kuid selles nimistus pole ühtegi põhikooli. Miks?

Sest gümnaasiumi riigieksamite tulemused ei ütle suurt midagi põhikoolide kohta. Mida me üldse teame näiteks Nõmme põhikoolist, Vatla põhikoolist või siis isegi Miina Härma põhikooliosast? Ühest Eesti tublimast ja ilusamast, Pühajärve põhikoolistki teame üksnes tänu sulgemisjuttudele.
Me oleme teinud põhikoolidele liiga.

Uhkus on kehutanud otsustajaid nende arvel sageli nõrgavõitu gümnaasiume üleval pidama. Möödunud tosina aasta jooksul on laste arv kahanenud kolmandiku ja koolide arv veerandi jagu, ent enamik suletud koole, 190, on olnud põhikoolid! Gümnaasiumide arv on kahanenud vaid 12 kooli ehk viie protsendi võrra.

Tagajärjena ei oska me oma heast põhikoolist lugu pidada ja laseme tal liikuda kodust üha kaugemale – olgu maal, kus kodulähedast põhikooli asendab kummalise nimega täistsüklikool ja mis asub vastavalt seadusele vähem kui tunni tee kaugusel, või siis Tallinna lähivaldades, kus «Eesti parim kool» asub kümne liiklusummiku taga.

Kodulähedane põhikool peab asuma kodust maksimaalselt pooletunnise teekonna kaugusel, kuid see pole eelkõige ja üksnes ruumiline mõiste. Kodulähedane tähendab ka kodusarnasust, kodule omast turvalisust, aga ka kodukesksust ehk lähtumist kodust kui tunnetuslikust alusest. Seetõttu peab põhiharidus olema jätkuvalt kohaliku omavalitsuse korraldada.

Keskharidus, olgu siis gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, on regionaalse ning ülikooliharidus üleriigilise ja rahvusvahelise ulatusega. Kui noore tunnetuse piir nihkub kodust kaugemale, üle Eesti ja kaugemalegi, on loomulik, et ka vastav kool – gümnaasium või ülikool – asub koduvallast kaugemal.

Sellistele järeldustele on jõutud arvukates uuringutes, mida haridus- ja teadusministeerium on viimastel aastatel tellinud ja läbi viinud. Niisugune lähenemine sisaldub haridusstrateegia projektis, mille andsid ministeeriumile üle haridusfoorum ja Eesti Koostöökoda.

Viimase keskne ettepanek on lahutada gümnaasium põhikoolist. Sellise sammu peamiseks argumendiks on soov muuta põhikool iseseisvaks asutuseks – oma nime ja identiteediga –, mis tagab kõigile õpilastele ühtluskooli põhimõttest lähtuva ühtlaselt hea hariduse. Vähemalt sama oluline on anda kõikidele lastele põhikooli järel võrdsed võimalused õpinguid jätkata.

Praegu on täistsükli või nn torukoolide sees asuvates põhikoolides õppivate laste ligipääs gümnaasiumiharidusele tunduvalt parem kui neil, kes tulevad iseseisvatest, kuid samuti kvaliteetset haridust andvatest põhikoolidest.

Selline diskrimineerimine on ebaõiglane. Peame korraldama gümnaasiumisse astumise nii, et kõikidele põhikoolilõpetajatele oleks avatud samaväärne hulk haridusteid. Loobuma omade eelistamisest ning esitama kõikidele kandidaatidele samasuguseid nõudmisi.

Paraku kohtame ikka veel hoiakut, et õige kool on täistsüklikool ehk põhikooliosaga gümnaasium. Arvatakse, et puhas põhikool on vaid neile, kes gümnaasiumiga põhikooli ei pääse. See eelarvamus näib peamise põhjusena, miks püütakse hoida iga hinna eest õpilastepuuduse käes kannatavaid gümnaasiumiastmeid – hirmust, et kooli staatus langeb. Kuid kooli staatus pole seotud ju formaalse astme olemasolu, vaid eelkõige hariduse kvaliteediga.

Praegu valivad hariduse kvaliteeti hindavad õpilased nn kodulähedase gümnaasiumi asemel maakonnakeskuste ning kahjuks üha enam vaid Tallinna ja Tartu tugevaid gümnaasiume. Me ei saa endale lubada, et hea gümnaasiumiharidus on vaid kahe linna privileeg. Üle-eestilise kvaliteetse gümnaasiumivõrgu tagab riigi lubadus luua igasse maakonnakesku­sesse tugev riigigümnaasium, sest vähe­malt gümnaasiumi lõpuni peab noorel olema võimalus omandada kvaliteetne keskharidus kodumaakonnas.

Gümnaasiumihariduse lahutamisel kohustuslikust põhiharidusest on veel üks eesmärk – kutseharidusele väärilise koha kindlustamine. Üsna üksmeelselt nähakse Eesti hariduse suurima probleemina ligi kolmandiku tööealise elanikkonna puuduvat kutsealast ettevalmistust ja kahjuks toodab meie haridussüsteem niisuguseid tööturule sisenemiseks ebapiisava ettevalmistusega inimesi juurde.

Kutseharidus ei tohi olla ega olegi valik parema (loe: gümnaasiumiastme) puudumisel, vaid igale põhikoolilõpetajale gümnaasiumiga võrdväärne valik. Liigume selles suunas, et keskhariduse kaks sammast – gümnaasium ja kutseõppeasutus – oleksid tõepoolest võrdsed valikud.

Soome eeskujul tasub kaaluda ka ühtse asutusena tegutsevate gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste mõttekust. Igal juhul vajab nendevaheline koostöö süvendamist ja selleks tuleb luua eeldused ka seadustes.

Seega loodan, et eelseisval aastal on põhitähelepanu kodulähedase põhikooli toetamisel. Ettevalmistatud seadusemuudatused annavad selleks hea võimaluse. Sama eesmärki teenivad ka õpetajale suurema tähelepanu pööramine, tema töökoormuse vähendamine, riigi toe suurendamine ning samuti (põhi)koolide iseseisvuse ja vastutuse suurendamine.

Hariduse rahastamise prioriteet peab olema õpetaja palk, mis tähendab, et teised vajadused peavad andma teed sellele sihiseadele. Avalikkuse toetus kevadisele õpetajate meeleavaldustele näitas, et probleemi tunnistab ja näeb kogu ühiskond. Seepärast loodame, et kõik osalised, kellest hariduse rahastamine sõltub, eelkõige kohalikud omavalitsused, toetavad ka omalt poolt õpetajate palgatõusuks vajalikke ümberkorraldusi.