Alo Raun

FOTO: Mihkel Maripuu

Postimehe arvamusportaali juht Alo Raun leiab, et kuna arstid on saavutanud õpetajatega võrreldava palgatõusulootuse streigitagi, tekib küsimus, kui õigustatud nende ähvardus töö seisata praegustes kitsastes oludes ikkagi on.

Kuidas on võimalik, et sa pooldad õpetajate palkade tõstmist, kuid mitte arstide streiki? Umbes nii on tuttavad minult küsinud, kui palgateemad jutuks tulevad. Üldiselt olen seda meelt, et iga inimese palga peaks paika panema nõudmise ja pakkumise suhe. Paraku on turu toimimine tihti segatud, süüdlaseks nii riigisektor kui euroliit. Seega vajab palgaküsimus nii mõnelgi puhul sekkumist, et moonutusi vähendada.

Õpetajad ja arstid on just sellises olukorras. Neile on palk suures osas ette öeldud ning palju manööverdada sellega ei lasta. Peale selle ägavad nad suure töökoorma all. Pole ime, et mõlemad on juba pikka aega palgatõusu nõudnud, ning arvestades kitsaid olusid, ei üllata seegi, et riik pole just helde käega olnud.

See kõik on viinud kannatuse katkemiseni – õpetajad streikisid märtsis, arstid võtsid sihikule oktoobri. Kummagi huvirühma seis pole lootusetu – koos streigiga jõudis õpetajateni palgatõusulubadus ning ka sotsiaalministeerium lubab arstidele kolme aasta peale kümneprotsendist palgakasvu.

Siin peitub esimene oluline konks: arstid on saavutanud õpetajatega võrreldava tulemuse juba praegu, ilma streigita. Seega, kas nende streigiähvardus on selles valguses ikka õigustatud?

Õpetajate keskmine palk kõigub riigi keskmise lähedal, arstidel on see ligi kaks korda kõrgem. Riigi rahakott on aga õhuke ja palku saab tõsta minimaalselt ning on õiglane, et esmajoones tõstetakse nende töötasu, kes saavad suurele vastutusele vaatamata riigi keskmisest vähem. 1700–1800-eurose arstipalga puhul on selge, et põhivajadused saavad ilusti rahuldatud ning jääb üle ka luksuseks ja hobideks.

Arstide trump on muidugi väide, et kui palka ei tõsteta, kolime välismaale, näiteks Norrasse. Leian, et selline lähenemine on sobimatu ega ole hea alus järeleandmisteks. Kas tõesti sai arstikutse valitud ja aastaid koolis pingutatud vaid soovist raha teenida või on selle taga ka huvi ja soov ennast teostada?

Olukorras, kus pere saab toidetud-kaetud, võiks arstid ju leida praegustes oludes lohutust ka kahest viimasest? Seda vähemalt aastaks-kaheks, et riik ja ravikindlustus saaks jõukust koguda ning oleks selge, mis Euroopa ja maailma ebakindlast majandusest saab.

Hoopis teine lugu on õdede ja hooldajatega – nende sissetulek jääb alla õpetajate omalegi. Kui arstid lubaksid streikida vaid nende palganõude toetuseks, oleks see toetamist väärt. Praegu aga jääb õdede-hooldajate palgatemaatika jälle arstide nõudmise varju ja nende töötasude tasemevahet arvestades tundub see ebaõiglane.