Aivar Haller.

FOTO: Liis Treimann

Lastevanemate liidu juhatuse liige Aivar Haller märgib, et plaaniga lapsed 6-aastaselt kooli saata ja lühendada keskkooliharidus 11 aastale ei saavutaks ühiskond muud, kui laste tervise rikkumise.

Professor Vilo arvamusloos on asju, millega saab lihtsasti nõus olla. Kindlasti on vaja õppeprotsessi koolis muuta elulisemaks ja otsingulisemaks, et laste huvi leida ja hoida. Samuti on väga oluline küsimine ja kahtlemine ausse tõsta, sellest kujuneb kriitiline mõtlemine ja aktiivne suhtumine.

Nüüd sellest, millega härra Vilo jutus nõus olla ei saa. Lapse vaimne ja füüsiline tervis ei ole mänguasi. Mõistlik oleks ajaloost midagi õppida. Kolmkümmend aastat tagasi tehti Nõukogude Eestis teaduslik eksperiment ja loodi katseklassid kuueaastaselt kooliminejatele. Alguses oli kõik kena kuni kolmandas klassis ilmnes katseklassi lastel teistega võrreldes märkimisväärselt kõrgem emotsionaalne häiritus ja väsimus. Eksperiment lõpetati vaikselt.

Samal ajal mindi ka üle kaheteistkümnele kooliaastale ja seda sugugi mitte pelgalt vene keele õppimiseks. Miks peaksime veel oma laste tervise proovile panema? Mille nimel? Saab kiiremini ja kehvema tervisega tööturule?

Esimesel seitsmel aastal pannakse alus lapse füüsilisele arengule. See peaks olema loomulik ja mänguline kujunemise protsess. Iseenesest ei olekski midagi katki, kui lapsed läheksid kuueselt lasteaiast edasi mängulisse keskkonda nimega kool.

Paraku ei ole eesti algkool võrreldav inglise omaga. Meie ühiskonnas valitseb juba aastakümneid mingi võidujooksmise paanika, mis tingib selle, et mõnda eelkooligi ei saa enam lugemisoskuseta sisse. Säärane liiga varajane ja suur surve sandistab lapse hinge, vaimu ja keha.

Maailmas on seda teemat palju käsitletud ja mõttekas oleks enne uuele ringile tormamist pisut analüüsida varasemaid kogemusi. Et lapse vajadustest paremini aru saada võiks alustuseks lugeda näiteks professor Peter K. Smithi raamatut «Lapse arengu mõistmine», professor Vilole ja teistele inglise keele valdajatele võib soovitada Bernard CJ Lievegoed raamatut «Phases of Childhood».