Jaak Vilo: nooremalt kooli ja kool lühemaks

Jaak Vilo Foto: Erakogu

Kui saadaksime oma lapsed kooli aasta võrra nooremana kui praegu ning lühendaksime kooliaja 11 aastale, oleks sellest kasu nii noorte elukäigule kui ka ühiskonnale üldisemalt, kirjutab Tartu Ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo.
 

Eesti hariduses on läbivalt suuri murekohti ja kritiseerijaid on rohkem kui tegijaid. Mida peaks muutma, et tulemuslikkust parandada? Pakun välja ühe võimaliku suuna.

Üks hariduse peamisi eesmärke on tagada riigi jätkusuutlikkus ja võimaldada elanike eneseteostus. Kuidas sa aga teed lapsi, kui lasteaiakohti ei jätku? Miks pidada ülal koolimaju, kui koolid on pooltühjad, samas mõned ägavad hoopis ülekoormuse all. Ja kuidas suudab kahanev rahvaarv üleval hoida kogu riigi heaolumajandust?

Kaua aega oli Eestis normiks 11-aastane kooliharidus. Venekeelne kool kestis aga vaid kümme aastat, põhjendusega, et ei pidanud õppima lisakeelt (eesti keel), samal ajal kui eestlased õppisid aasta kauem, et vene keel selgeks saada. 

Mingil hetkel mindi Eestis üle 12-aastasele haridusele ja lubati lapsed edaspidi kooli võtta kuueselt. See lubadus ununes ja nüüd on normiks, et lapsed lähevad kooli pigem hilis-seitsmeaastaselt.

Mis on tagajärg? Koolilõpetajate keskmine vanus on üle 19. Kui käia vahetusõpilasena välismaal, siis pikeneb kool kergelt aasta võrra. Pole ilmselt haruldane, kui 20-aastane «koolilaps» peab õhtuti baarmeni ametit. Mida teeb aga selline täisealine koolis? Miks ta ei õpi piisavalt noorena eriala või ametit, kui ajud uue omandamiseks veel võimelised on?

Mis on see kooliküpsuse nõue, miks laps ei võiks nooremalt, viie-kuuesena minna kooli ja hakata seal lugemist-kirjutamist-arvutamist õppima? Praegu eeldatakse seda juba enne kooli, samas alustab kooliprogramm ikka aabitsast.

Minu vanemad ja ennekõike kool olid piisavalt julged, et mind kuueaastaselt kooli saata. Jah, klassis olid mitmed minust rohkem kui aasta vanemad. Ei, see vanusevahe polnud mulle kunagi suureks probleemiks, kuigi oleks pidanud andma suure eelise just vanematele klassikaaslastele.

Arvan, et just nooremana kooli minek on mulle andnud eeliseid, sundinud tööd tegema varem, muretsemata, kas ikka suudan või mitte. Oma tutvusringkonnas ei tea ma kedagi, kes oleks kannatanud selle tõttu, et nad nooremana kooli läksid. Vastupidi, paljud hariduses edukad on õppinud pigem nooremana.

Inglismaal läks mu laps kooli neljaselt, täismahus «eelklassi», uude võõrasse keelekeskkonda. Kuna olime varem elanud Soomes, oli see talle juba kolmas omandatav keel. Kõik nelja-aastaseks saanud lapsed võeti kooli ja koolipäev kestis 9–15.30.

Ühelgi hetkel polnud see «mitte eakohane». Koolis õpiti mitukümmend «ainet» – lugemisest-arvutamisest IT, loodusteaduse, itaalia keele ja religioonini. Moraal? Kooliharidus võib vabalt pihta hakata varem ja õppida saab rohkem ja mitmekülgsemalt – väikesed lapsed on väga vastuvõtlikud.

Olles kolm aastat nii õppinud, oli lapse pettumus Eestis esimeses klassis suur, kui koolipäev, mis algas kell 8, sai otsa juba 11.30, sisuliselt poole pealt. Vanematele tekitab see ka tohutu logistilise mure: kuidas tagada lapse eest hoolitsemine järgnevaks pooleks päevaks?

Eesti kool ei tahtnud seitsmeaastast last sel hetkel teise klassi, sest seal kirjutavat lapsed juba parema kirjatehnikaga, ja mingit «teadust» (ingl science – loodusteaduste tähenduses) Eesti koolis küll ei ole. Ma arvan, et mu laps suuremalt jaolt igavles Eesti koolis esimesed kolm aastat. Kuid oluline oleks olnud just õppimise huvi ja hoiakute ning ennekõike tööharjumuse kujundamine selles vanuses.

Tundub, et Eestis on haridus üles ehitatud väga formaalsete reeglite järgi: «Õppima peate seda, seda ja seda, kuid ei, see ei kuulu kavasse, me ei pea sellest rääkima.» See tapab lastes huvi küsida või teha midagi enamat kui tunni miinimum. Lõpptulemus ei ole sellest parem, vastupidi. Ei saa ju öelda, et Inglismaal oleks varasema koolilõpetamise lõpptulemus madalam haridustase, mille tõttu ülikoolid või ühiskond töötaks märksa vähem tulemuslikult.

Kui suudame tuua lapsed kooli aasta varem ja lühendada nende õppeaega veel teise aasta võrra, saaksime mitu kasulikku tulemust. Esiteks: lapsed pingutavad õppida nooremana, siis kui aju on paindlikum. Teiseks: ülikooli tuleks noored kaks aastat varem, oma eriala õpitakse siis, kui võimekus on suurim.

Kolmandaks: lasteaiakohtade vähesuse probleem leeveneks, kui lasteaed oleks keskmiselt aasta lühem. Ja neljandaks: koolilõpetajad saaksid tulevikus tööle asuda paar aastat varem. Arvestades kogu elu tööperioodiks ca 40–45 aastat, lisanduks aktiivse töötamise aega vähemalt kaks aastat. Siis ei pea võib-olla ka pensionile mineku vanust nii palju tõstma.

Väidetavalt on praeguses haridussüsteemis piisavalt raha, aga seda ei kasutata efektiivselt. Nooremalt kooli minnes vabastaksime ressursse nii lasteaias kui koolis.

Lühema kooliprogrammiga saaks üle vaadata ka õppekava elemendid. Kokku vabaneks kaks aastat noore inimese elust, mille ta saaks täisealiselt gümnaasiumipingis istumise asemel pühendada hoopis erialasele haridusele ülikoolis või ametikoolis. Sisemisi ressursse vabaneks lasteaedades vähemalt 20 protsenti, koolides ca 10 protsenti ning tööinimese maksumaksmise perioodile lisanduks kohe neli-viis protsenti pensioniiga tõstmata.

Mis kõige tähtsam – nooremalt kooli minekuga alustamiseks pole vaja muud kui seda, et koolid hakkaks vastu võtma seitsmeaastaste kõrval ka kuueaastaseid lapsi. Mitte kõik korraga (et ei tekiks suurt lainet), vaid esmalt kümme protsenti, siis 25 protsenti jne.

Protsentidest ja efektiivsusest tähtsam on hariduse kvaliteet – lapsed ja noored suudavad õppida küll, kui õppimine on tehtud eluliseks ja otsinguliseks. Koolimatemaatika ülesanne ei tohi olla ainult mõistete ja tehnikate loetelu õpetamine, vaid laiem silmaring – mis on matemaatika roll maailmas, millised on rakendused ja seosed teiste aladega.

Kui matemaatika ei ole seotud elu endaga, ei füüsika, keemia ega bioloogiaga, ning vastupidi, siis tundubki see lastele kohutav ja igav. Vaja on ainete sidustamist, lähenemist, mis räägib probleemidest – miks ja kuidas neile vastuseid saada.
Küsimine tuleks koolis ausse tõsta. Nii harime noori mõtlema ja lahendusi otsima, olema aktiivsed omaenda elu ja tuleviku suhtes.

Kuid seda ei pea tegema koolipingis 20-aastaselt, kooli võiks lõpetada hiljemalt 17–18-aastased.