Jaak Aaviksoo.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Nädalavahetusel Metsaülikoolis esinedes öeldud mõtet, et matemaatika ainekava võiks kärpida ning seda võiks lasta teha kehalise kasvatuse õpetajal, tuleks käsitleda siiski vaid metafoorina, rääkis haridusminister Jaak Aaviksoo intervjuus Postimehe arvamusportaalile. Aaviksoo ei välista ka võimalust, et eraldi füüsika õpetamine võiks alata alles ülikoolis.

Te tulite Metsaülikoolis välja mõttega, et kuna Eestis on õppe- ja ainekavad ülekoormatud, võiks neid oluliselt kärpida. Näiteks võiks anda kehalise kasvatuse õpetajale ülesanne kärpida matemaatika ainekavast välja kõik temale elus mittevajalikuks osutunu. Miks te arvate, et see on õige tee?

Eks see on pigem metafoor, mida võiks sõnastada ka nii, et matemaatikaoskused on nii tähtsad, et neid ei saa ainult matemaatikute kätte usaldada. Kõik õppeained peavad moodustama koolis ühe terviku ja formeerima tervikliku inimese. Mulle tundub, et paljudel juhtudel on ainekavades liiga palju erialast piiratust.

Ega ma päris sõna-sõnaliselt ka ei mõelnud, mida ütlesin, aga natuke võiks sellise pilguga meie ainekavasid vaadata küll, et mis peaks olema iga kodaniku teadmiste raudvara.

Kui see oli metafoor, siis kuidas võiks asi praktikas välja näha? Jutt käib ju ikka suuremast seltskonnast ehk kõik ei jää ühe inimese otsustada?

Tegelikult jooksis läbi ka teine uudis, et haridusministeerium on sõlminud lepingu, et uurida, kuidas võiks matemaatika õppekava olla rohkem suunatud teatud matemaatiliste pädevuste väljaarendamisele, mitte kitsalt matemaatiliste teadmiste arendamisele, olgu siis teoreemitõestus või näidisülesannete lahendamine. See on üks praktiline samm selles suunas,

Aga see ei puuduta ainult matemaatikat. Eks bioloogia naljad nöörredelnärvisüsteemist, kärbse tagajalgade teadusest ja millest iganes on ju ka asjakohased. Inimesed tajuvad, et me pingutame teinekord üle väikeste asjadega ja suur pilt kipub kaduma. Siis kui ülikoolis küsitakse midagi, ei oska me vastata. Kui elu küsib meie käest, siis me ka ei oska vastata.

Nii et kõigi ainete ainekavad võiks võtta sellise pilguga ette?

Võiks võtta jah, õppekava ja ainekavad rõhutavad meil sissejuhatuses teatavaid kompetentse – orienteerub, tunneb mõisteid ja oskab järeldada –, aga praktiline koolielu kipub pöörama tähelepanu konkreetsele, mitte üldistele oskustele. Siis tulebki välja, et lapsed ei oska protsenti võtta lihtsatest asjadest, mida elus vaja on, aga teavad võib-olla integraali rööptahukast, millest neil kasu ei ole.

Kui õppekavasid mahukalt kärpida, siis mida hakata selle ülejääva ajaga koolis peale - kas kulutada seda rohkem samade asjade õppimiseks või eristada ühe kooli õpetatavat teisest?

No vot, te olete ka sama paradigma rüpes. Kui ei pea kõike läbi võtma, nagu meil koolis kombeks öelda, siis ega mõtlemisvõime arendamisel ole piire. Pigem peaks õppekava olema elulisem, matemaatika, bioloogia, eesti keel ja inglise keel olema elulisem, või kui soovite, vene keel elulisem. Mina tean ka paari-kolme Puškini luuletust peast, nagu paljud minuealised, aga ega see tähenda, et me veel vene keelt oskame. See on nüüd küll näide hoopis teisest valdkonnast.

Selline uuendus tähendaks ju ka riigieksamite reformi – neid saaks teha vaid alles jääva õhukese õppekava põhjal. Kas riigieksamitel on üldse taolisena, algteadmiste kesksena mõtet?

Need on kõik nagu puder ja kapsad – siis tuleb õppida võib-olla veel rohkemgi. Kui formaalne nimekiri asjadest, mida me peame oskama üles öelda, jääb väiksemaks, ei pea me oskused kahanema. Need oskused peaksid olema praktilisemad, väljendama teatud praktilise elu ülesannete lahendamise suutlikkust, olgu see loodusteadustes, matemaatikas või keeltes. Me peaksime tulema toime ka poes ja lennujaamas, mitte ainult klassikuid lugedes.

Sellega tulekski koolielu sisustada. Me oleme sellest ju palju rääkinud Eestis – ained peaksid olema omavahel sidustatud. Võib-olla peaksime oskama lahendada matemaatika ülesandeid ka siis, kui need on inglise keeles sõnastatud. Ega maailmas ole õppimist väärivast puudust, lihtsalt loetelu konkreetsetest asjadest peaks lühem olema.

Kui õpetamist elulisemaks muuta, saavad noored küll praktilises elus paremini hakkama, kuid ülikoolid peavad hakkama tudengitele seda õpetama, mis seni on olnud kooli ülesanne.

Sellega on niisugune lugu, et ülikoolil on oma töö teha, põhikoolil ja gümnaasiumil oma. Kui inimesel on hea baasharidus, siis võib näiteks füüsika õpetamine olla täitsa ülikooli ülesanne. Kui tal on tugev loodusteadusliku meetodi oskus, ta teab, mida teaduslik mõtlemine tähendab, siis on konkreetseid asju ülikoolis palju lihtsam õpetada. Siis õpetame juba vastavas valdkonnas orienteeruvat inimest.

Seda ei maksa karta, et nüüd ülikoolil hakkab midagi üle jõu käima. Need asjad saab ülikool piisavalt ruttu selgeks. Paljudes riikides hakkavad ülikoolis füüsikat õppima inimesed, kes ei ole üldse enne füüsikat kui eraldi õppeainet õppinud, kui ma oma eriala näite toon. Eks teised valdkonnad on paljuski samasugused.

Nii et tippudel karta pole, et neil koolis igav hakkab?

Lausa vastupidi – koolis peab hakkama palju huvitavam. Huvi ongi üks kõige olulisem kvaliteet. Kui lapsed on millestki huvitatud, siis õpivad igal juhul, isegi siis, kui õpetaja neid õpetada ei oska.

Me ju teame küll, et kui nende huvid natukene vasakule lähevad, õpivad nad asju, mis meile ei meeldi, väga hästi. Kui me oskame need asjad, mis meile meeldivad, neile sama huvitavaks teha, siis on nendega samamoodi.

Kas seda tuleks võtta vaid n-ö ajurünnakuideena või on teil plaanis need mõtted õppekavade kärpimise osas ka kuskil konkreetse ettepanekuna välja käia?

Ma arvan, et mõtleme ennekõike. Kindlasti ei ole see valmis retsept või käsulaud, mille minister välja käib. Ma lihtsalt kutsun üles, et mõtleme selle üle.

Hakata õppekava tegema ei ole kindlasti mu üleskutse. Las see õppekava nüüd jääda, aga mõtleme, kuidas saaksime selle raamides terad sõkaldest eraldada, ühed asjad tähtsamaks muuta ning vähemtähtsad tagaplaanile jätta. Muidu on iga rida õppekavas ühesuguse tähtsusega ja siis käib ta tõesti nii õpilastele kui õpetajatele üle jõu.