Kummast rääkida enne, kas heast või halvast? Võtame seekord esmalt ette halva, kuna see annab raamistiku, millesse ka head uudiskillud paigutuvad.
Juhtkiri: kui tahad head elu, siis õpi midagi tegema
6. august 2012, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis on mis tahes erialase hariduseta umbes kolmandik 25–64-aastastest inimestest. Seejuures on 25–34-aastaste seas erialata inimesi kõige rohkem – tervelt 35 protsenti.
Neil seisab ees veel 30–40 aastat tööelu. Kahtlemata on see tõsine probleem nii konkreetsetele inimestele kui ka tööturu ja kogu Eesti elu edenemise mõttes. On raske kujutleda head palka tagavat kõrgtehnoloogilist tootmist inimestega, kes pole saanud erialast aluspõhja, pole süstemaatiliselt omandanud mingi valdkonna algteadmisi ega ka vajalikke oskusi, et midagi oma kätega teha.
Ühtpidi otsivad Eesti ettevõtjad tikutulega taga oskustöölisi ja võistlevad nende ametisse meelitamisel teiste Euroopa riikide tööandjatega. Teisalt istub suur osa elanikest palgalise tegevuseta kodus ja/või on valmis minema välismaale n-ö mustatöödele. Samas on erialaste oskusteta inimesi enamikus rände sihtriikides endalgi küllaga ja nende mure on pigem see, et küllusliku sotsiaalabi nautlejad ei taha madalapalgalisi töid teha.
Terve maailm imetleb Šveitsi, kus vaatamata väga kõrgele palgatasemele suudetakse ka praegu konkurentsivõimeliselt toota (!) nii päris imelisi kui ka esmapilgul tavalisi asju. Selle taga pole üksnes suurepärane ligipääs kapitalile ning inseneride ja ärijuhtide töö, vaid oskustega inimesed igal tasemel. Postimehe šveitslasest kolumnist Kaspar Näf kirjutas oma kodumaa kutseõppe korralduse kohta, et nimelt «see on Šveitsi rikkuse saladus» (PM 4.01.2011).
Nüüd parematest uudistest. Kuigi veel pole täielikku statistikat, saame üpris kindlalt öelda, et tung kutsekoolidesse pole sel aastal vähenenud. Aasta-aastalt on kasvanud täiskasvanute hulk, kes tahavad kutsekoolis eriala omandada.
Ka elukestvas õppes osalejate protsent on iga aastaga tõusnud. Majanduskriisi aastad on pannud inimesi panustama oma tööalasesse ettevalmistusse, sest nähakse, et see on tõepoolest töökoha leidmisel kasuks.
Ka kutseõppeasutustes on probleemiks õpingute katkestamine. Osal on olnud erialast idealiseeritud pilt ja nad avastavad alles õppimise käigus, et see pole neile sobiv. Teised on eriala valides oma võimeid ülehinnanud ja ei saa lihtsalt õppimisega hakkama. Seepärast peaks karjäärinõustamine Eestis kindlasti olema sisukam ja sellega peaks jõudma kõigi noorteni juba põhikooli lõpus.
Küllap on üht-teist teha Eestis levima kippuvate hoiakutega, mis kutseõpet alavääristavad. Esiteks on austusväärne mis tahes tõsine töö ja see, et täiskasvanud inimene suudab ennast tööga üleval pidada. Teiseks saab iga tööd teha nii, et see äratab teistes inimestes imetlust. Tõsi, selleks on vaja olla valmis pühenduma ja pingutama.