Rein Veidemann: haridus on valmisolek

Rein Veidemann Foto: Peeter Langovits

Mu hea õpetaja ja sõber Ülo Vooglaid ei väsi kordamast: haridus on valmisolek.
Kui see on nii – ja oma kogemusestki lähtuvalt ei näe ma põhjust selles kahelda –, siis vastavalt omandatud haridusele (kasvõi vormiliselt haridustunnistuse järgi: põhi-, kesk- või kõrgharidus) peaks olema võimalus eristada ka erinevaid valmisolekuastmeid.

Olen aastaid osalenud vestlustel tulevaste võimalike bakalaureuste või magistrantidega, ja minus on süvenenud arusaam, et valmisolekuastmed (teadmiste ulatus, seostamis- ja väljendusoskus, eesmärgitunnetus jts) ei vasta haridustunnistusele, olgu see saadud gümnaasiumist või ülikoolist.

Kõigepealt valitseb üpriski suur veelahe kõrgkooli või magistrantuuri pürgiva oiviku ja madalaimat keskmist iseloomustava massiüliõpilase vahel. Ja ma ei räägi siin loodusteadustest, vaid humanitaariast.

Tänavugi oli magistrantuuri tahtjatest üks, juba mitut keelt valdav noor mees, kellel sihiks tõlkida eesti keelde jaapani filosoofia tähtteos ning varustada see ulatusliku kommentaariumiga; teine kandidaat aga esitas magistritöö kavandina mingi «udukogu», mis pealegi oma rohkete kirjavigadega reetis, et ta oli selle algselt kirjutanud vene keeles ja kasutanud Google’i tõlkemasinat.

Mida küll peale hakata ülikooli bakalaureuseastme läbinud üliõpilasega, kelle magistritöö eesmärk kõlab nii: «Peamise uurimisküsimusena on inimeste suhteid mütoloogiale muutmine kunsti näidel»?

Teine, aastatega korduv tähelepanek on, et paljud noored korvavad oma ebakindluse ja piiratuse välise bravuuri ja familiaarsusega. «Kuna ma olen linnast ja eliitkooli lõpetanud, siis see on kapital, millega vastuvõtukomisjon peab enesestmõistetavalt arvestama», näib kinnistunud olevat nende teadvuses.

Üks selline, eliitkoolist tulnud, iseenesest sümpaatne noormees, astuski omameheliku käeviipega komisjoni ette, aga kui vestluseks läks, panin tähele ta kahvatust ja kätevärinat. Vaene mees! Temagi on nüüd üks neist Eestis juba paarkümmend aastat valitsenud läbilöögiideoloogia «toodetest» või ohvritest.

Aga tema järel oli võimalik tutvust teha pisut häbeliku maagümnaasiumist tulnud tütarlapsega, kes on pühendunud koduloole, tundis muret oma maakonna saatuse pärast, oli kaaslastest märksa rohkem lugenud ja tunnistas, et tahab õppida õpetajaks. Kujutlege vaid, õpetajaks!
Tema, erinevalt enamikust, oli a l l e s t u l n u d linna!

Võiksin jätkata, kuid sõnastan siin põhiväited (minu kogemuse põhjal järeldused): 1) maagümnaasiumidest jõuab ülikoolidesse veel võltsimatult puhast haridustahet ja
2) kolm + kaks süsteem ülikoolis on andnud meile üksjagu õnneotsijatest või ränduritest üliõpilasi. Me ei ole määratud mitte nende õppejõududeks, vaid järeleaitajateks, halvemal juhul kogu varasema haridusliku fragmentaariumi vormistajateks.