Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/01/10/11706089t1h085c.jpg)
/nginx/o/2008/11/12/93029t1h93f5.jpg)
Väitlus emakeeletundide arvu üle kisub pigem emotsionaalseks kui sisuliseks. Nii piisab vaid väite lendulaskmisest, nagu oleks plaan Eesti koolides eesti keele õpet vähendada, ja kohe vallandub paanika. See on liigne üldistus, sest ettepanek vähendada emakeeletundide kohustuslikku mahtu puudutas vaid gümnaasiumiosa nagu teistegi ainete puhul. Koht, kus omandatakse suur osa keele ja kirjanduse alusteadmisi, on põhikool ja selle õppekavas ei ole tehtud mingit vähendamise ettepanekut.
Gümnaasiumis valitakse endale suund, mida süvendatult õpitakse, lisaks kohustuslikele tundidele on õpilasel võimalik valida rohkem näiteks võõrkeelt, emakeelt, matemaatikat jne. Toodud eelistuste järjekorras on langenud valikud seni ja kindlasti kuulub emakeel eelistuste hulka ka tulevikus.
Sellele aitavad muu hulgas kaasa nii vajadus valmistuda lõpukirjandiks kui ka autoriteetsed õpetajad, keda jagub ühtlaselt üle Eesti. Niisiis, uue õppekava puhul kahaneb kõigi ainevaldkondade kohustuslik tundide arv, aga selle võrra suureneb õpilaste võimalus oma huvisid silmas pidades valida vähemalt kolm mahukat õppesuunda vastavalt sellele, mida kavatsetakse minna edasi õppima.
Kui vahepealses õppekava eelnõus on pilku püüdnud tõesti emakeele ja kirjanduse tundide kohustusliku mahu vähenemine, siis pärast mitmete arvamuste ärakuulamist ja arutelu Tartu koolide emakeeleõpetajatega leidsin, et eesti keele ja kirjanduse kohustuslikku tunnimahtu tuleb teiste ainetega võrreldes vähem vähendada. Selle ettepaneku teen ma ka riigikogu menetluses olevasse gümnaasiumi tunnijaotusplaani.
Nii ei kahaneks eesti keele kursuste maht gümnaasiumiklassides praegusega võrreldes üldse ja jääks pidama kuuele kohustuslikule kursusele kolme aasta kohta. Kirjanduse kohustuslike kursuste arv oleks küll senise kuue asemel viis, kuid valikute hulgast saaks õpilane valida emakeelt juurde veel nelja kursuse ulatuses. Emakeele osakaal õppekava mahust sellega muidugi kasvab, sest üldine kohustuslik maht väheneb 72-lt kursuselt 63-le peamiselt teiste ainevaldkondade arvelt. Aga valikutega on koolil ja õpilasel huvi korral võimalik neid kahanemisi kompenseerida.
Hakates vastandama eesti keelt ja kirjandust teistele õppeainetele, on väiksel rahval oht langeda lõksu. Unustatakse, et meil on emakeelne haridussüsteem ja ka teisi aineid õpetatakse eesti keeles. Kutsun ka kirjarahvast märkama tervikut ning seda, et sarnaselt emakeele kui õppeainega kindlustavad eesti kultuuri laiema püsimise ka emakeeles õpetatavad füüsika, keemia, matemaatika jt ained.
Selle asemel et öelda, nagu oleksid need ained emakeelega võrreldes vähem olulised, tuleks hoopis mõelda, kuidas nii õpetajad kui õpilased neis ainetes head eesti keelt kasutaksid. Selleks on tarvis suurendada suulise vastamise osakaalu kõigis õppeainetes ja seda, et ka teiste ainete õpetajad parandaksid õpilaste keelevigu.
Kõige halvem, mida me rahvana teha saaksime, on suhtuda eesti keelde kui pelgalt õppeainesse, mille tundide arvuga mõõdetakse meie rahvusena püsimise perspektiivi.
Rõhutud rahva või vähemusrahva seisundis oleks vahepeal kostnud tormiline reaktsioon ehk loomulik, kuid tervikliku kultuuriruumiga rahva kirjanikud ei tohiks oma tulevast lugejat näha üksnes filoloogiliste kalduvustega või siis ilma muude huvideta õpilases. Miskipärast ei olnud suuremat muret tulevaste lugejate pärast siis, kui kümmekond aastat tagasi vähendati üldainete mahtu kutsekoolide õppekavades. Kuigi põhikoolijärgses kutseõppes õpib ligi 30 protsenti kõigist noortest. Ka seal tuleb eesti keelt praegusega võrreldes põhjalikumalt õpetada.
Rahvuskultuuri hoides tuleb loota, et eesti keelt tunnustavad ka need, kes lähevad õppima arstiks, inseneriks või tisleriks. Põhiseaduslik kohus on hoida oma keelt ja kultuuri, aga sellega käib kokku ka antud vanne – saada kõigi valdkondadega ise hakkama.
Kui me ei näe rahvuskultuurikandjaid kirjanike, raamatukoguhoidjate ja õpetajate kõrval ka näiteks energeetikutes või teedeehitajates ega hoolitse selle eest, et eesti keel ka neis valdkondades domineeriks, siis tõmbub ring järjest koomale. Tänagem literaate selle eest, mida eesti keele uurimisel ja kaitsel tehtud on, kuid elujõu peab keelele andma ikka kogu rahvas – kokapoisist kaptenini.