Tiiu Pohl: Euroopa üksmeelsuse katsumus

Tiiu Pohl Foto: Erakogu

Tallinna ülikooli riigiteadlane Tiiu Pohl arutleb Euroopa blogis selle üle, kas föderatiivne Euroopa võiks olla lahendus võlakriisist välja tulekuks ja kuidas see lahendus sobitub maailma võimupilti. 

Euroopa ajalugu – monarhide, rahvaste ja riikide-vahelised vastuolud, konfliktid ja sõjad on 21.sajandiks asendunud püüdlike kompromisside, kokkulepete ja koostööga, seda nii heas kui halvas – edulugudes ja kriisides. Hiina vanasõna ütleb, et üks ei ole võimeline abistama paljusid, kuid paljud saavad seda teha ühe suhtes.

Praegune Euroopa finantskriis liigub aga selles suunas, kus paljud peavad abistama mitmeid ehk teatud grupp liikmesriike on sunnitud abi osutama teisele grupile riikidele. Samas on riskiga seotud kõik Euroopa riigid, sest lõputu ja üha suurenev abistamis-perspektiiv mõjub halastamatult kogu Euroopa Liidule ning lisaks ei ole finantskriis vaid Euroopas - see on ilmselgelt omane laiemale maailmale, ükskõik, kus algset või edasist jätkusuutmatuse põhjust otsitakse.

Euroopa Liidu (rahandus)kriis on laiem kui majandus-finantsid. Reaalselt on tegemist Euroopa arengustaadiumiga, kus põhimõtteliselt tuleb langetada poliitiline otsus – kas minna edasi selgema integreerumise teele (ja seda kiiresti) või minna üldse laiali. Sisuliselt puudutab teema praegu Eestis diskuteeritavat föderaal- (ja konföderatiivset) Euroopat.

Laskumata akadeemilis-teoreetilistesse, politoloogilistesse detailidesse võib üldistavalt öelda, et konföderatiivsuse puhul on ühenduse liikmetel rohkem juriidilist võimu ja reaalset mõju kui nn keskusel ning vastupidi – föderatsioonides on põhivaldkonnad (ühenduse-riigi julgeolek, kaitse, välispoliitika, finantsid) allutatud keskusele, kus muud osalejad ei langeta otseselt suurematel aladel midagi, vaid delegeerivad oma esinduse-hääle nn keskusse.

Ajalugu näitab, et mõne erandiga välja arvatud (näiteks Šveitsi konföderatsioon 1291-1815), ei ole konföderatsioonid pikaealised. Isegi kaasaegne Šveits, ametlikult Konföderatsioon on tegelikult föderatsioon, küll nõrgima võimu kesksidususe tüübina. Mingil arenguetapil tuleb siis nii või teisiti kõikidel konföderatsiooni-laadsetel ühendustel leida lahendus – kas minnakse lõplikult lahku või moodustatakse tugevama keskliiduga mudel – föderatsioon.

Miks on üldse pakutud Euroopa poliitilise ühiskorralduse ideena föderatsiooni? Miks selline valik? Föderatsioonide ja föderalismi printsiibi kaitsjad väidavad, et föderalism on riigikorraldus, mis rajaneb poliitilisel õiglusel, kus hästi korrastatud süsteemi kaudu on paika pandud enamus- ja vähemusgruppide suhted, mis kokkuvõttes rajanevad paradoksaalsel argumendil: föderalism on tasakaalustatud soov olla ühendatud ja samas ka eraldatud.
Ideaalvariandis on tegemist tugeva keskuse ja tugevate (osa, koostis-) riikide poliitiliste suhete korraldusega, kus keskusel on juhtiv roll ning samas kehtib ka jagatud valitsemise põhimõte.

Sageli on föderalismi printsiipi kui riigikorralduse sisseviimist kasutatud konfliktsituatsioonide lahendusena. Ka Ameerika Ühendriikide loomine 18.sajandil rajanes Põhja-Ameerika riikide (hilisemate Ameerika Ühendriikide osariikide) omavahelistel lahkhelide lahenduskäikude otsingutel. Föderatsioon ei ole kindlasti unitaarriik. Föderatsiooni keskuse ja osa-riikide suhteid vaadeldakse laial skaalal tsentraliseeritud föderatsioonist detsentraliseeritud ja pluralistliku mudelini välja. Küsimus on kokkuleppes – kui palju võimu kellelegi jääb.

Euroopa Liidu suurema integreerumise kasuks räägib ennekõike globaalse maailma jõudude (majandus, militaarvaldkond ja siit tulenevalt ka poliitiline mõjuvõim) järk-järguline ülekandumine 20.sajandi traditsioonilisest Euro-Atlantilisest ruumist Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse.

Selles globaalses transformatsioonis on Euroopa Liidul vajalik taaskehtestada oma prestiiž ja säilitada konkurentsivõime uute tõusvate maailma keskustega, mida saab aga jällegi saavutada, tugevemalt omavahel integreerudes, tugeva solidaarsuse printsiibi alusel. Kas Euroopa Liidu liikmesriigid (või eurotsooni osalejad) on valmis ühtekuuluvuse alusel jätkuvalt abistama finantsraskustes Lõuna-Euroopa riike ja kas üldse eksisteerib reaalset ühtekuuluvustunnet?

Ajaloolased on täheldanud, et erinevad Euroopa rahvad tõlgendavad suhteliselt omanäoliselt Euroopa ajalugu, mis üksteisega ei sarnane. Kui Euroopa ajaloos on midagi ühist, siis ehk arusaam, et kuni 19.sajandini tähendas Euroopa – maailma, seda nii koloniaalses mõttes kui ka Põhja-Ameerikas moodustatud riikide algses poliitilises filosoofias, mis samuti pärineb Euroopast.

Mitmed kaasaja uuringud tõestavad, et Euroopa kui terviku teadvustamine on täiskasvanud eurooplastel alles teisel kohal pärast „oma riigi ja rahva“ identifitseerimist. Kui minevik ja olevik on nii vastuolulised, siis on üsna keeruline üles ehitada föderatiivset Euroopat, vähemalt rahvademokraatia põhjal.

Võimalik, et edu on saavutatav Euroopa uue poliitilise eliidi projektiga. Ja üsna tõenäoline on ka asjaolu, et selle plaaniga oleks ehk pidanud alustama kohe pärast Külma sõja lõppu, aga mitte ootama ränka finantskriisi, mis nüüd võib üle kasvada Euroopa sisemiseks poliitiliseks konfliktiks ning viib meid kokkuvõttes tagasi suuremate ja väiksemate tülide ajalukku.