Eile tõmbasid ülikoolid avalduste vastuvõtmisele joone alla. Tulemus palju üllatusi ei pakkunud: õigus, äri ja informaatika on jätkuvalt valdkonnad, millega soovitakse – kas enese huvist, vanemate mahitusel või ühiskonna survest tulenevalt – oma elu tulevikus siduda. Ja ehk seotakski, kui mis tahes üks neist elukutsevaliku põhjustest oleks sama hea kui iga teine.
Kuid ometi lõpetab ülikooli oluliselt vähem, kui sisse astus. Kas lõppes vahepeal motivatsioon, kas polnud siht päris oma, vaid laenatud, kas said rahamured otsustavaks või olid elul lihtsalt teised plaanid (nagu laulis John Lennon, elu on see, mis juhtub, kui sa oled parajasti planeerimisega ametis) – ühel või teisel põhjusel on kõrgharidussüsteemi näol tegu lekkiva lehtriga.
Kõrgharidusreform, püüdes lekkivat lehtrit lappida, on selle aga hoopis ahtaks surunud. Praegu valdav arusaam heast ja edukast eluteest – kui kasutada üht levinumat metafooridest, mille läbi selle kasutajad eneste jaoks maailma seletavad – on kujundlikult kirjeldatav kui GPSi järgi orienteerumine.
Siht määratakse kindlaks, ja edasi ei jää liikujal muud kui rajal püsida. Kool, ülikool, töö, täienduskoolitus, parem töö, veel üks täienduskoolitus, veelgi parem töö – ja siis kas edasi, surmani ametipostil, või – mis rahvastiku vananemise ning aina haprama tervisega üha vähem tõenäoliseks muutub – pensionile minek.
Ometi teame – või vähemalt osa meist teab –, et see nii ei käi. GPSi järgi orienteerumise asemel on valikute tegemise kohustusega hilisteismelise ees võsa või vähemalt arutu hulk teeotsi, ja enamasti ka üsna napid teadmised sellest, kuhu üks või teine viia võib, või hoopis teadmatus, kuhu üldse välja jõuda tahetakse.
Ometi on nii kõrghariduspoliitika kui ka ühiskondlik surve eksimatuse poole kaldu ning nõue mitte valida vale eriala, olla kindel oma valikutes ja liikuda sirgjooneliselt on sisse kirjutatud nii ülikooliseadusesse kui enamiku lapsevanemate nõuannetesse.
Kirjeldatu lähtub arusaamast, et vastavus tööturu nõuetele peaks olema peamine argument elukutsevaliku tegemisel. See aga sunnib tõstatama küsimuse ülikoolide rollist üldisemalt.
Kui Giambattista Vico pidas 1699 aastal kõne Napoli ülikooli uutele üliõpilastele, ütles ta, et see, mida ülikoolis õpitakse, ei ole mitte üks või teine teadus, vaid õppija ise: ülikoolihariduse eesmärk on enda tundma õppimine. Teisisõnu, see on tegevus, mille puhul ei ole otsustavaks mitte ühiskonna, riigi, tööturu, vanemate surve ega eksimatuse kohustus, vaid õppiv inimene, enda motiivide ja soovidega, mis tuleb kõigepealt välja selgitada.
Kolmsada aastat hiljem peaks see veel enam paika pidama kui toona: ühiskonnas ja teaduse arengus aset leidvate kiirete muutuste tõttu on mitte eksimatus erialavalikul, vaid just avatud pilgu ja õppimisvõime omandamine olulisem kui kunagi varem. Ahta lehtri visioon ja eksimatuse kohustus ei aita sellele palju kaasa.