Alatalu: Euroopa Liit ja näotud mängud Balkaniga

Toomas Alatalu Foto: Karli Saul

Tallinna Ülikooli riigiteadlane Toomas Alatalu kirjutab Riigiteaduste Euroopa blogis, et Euroopa Liit mängib balkanimaadega näotuid mänge.

Läinud nädala Euroopa Ülemnõukogu ütles A kui esmakordselt julgeti kavandada ka meetmeid pankade kontrollimiseks ja nendevaheliste tehingute maksustamiseks, kuid jättis ütlemata B ehk kuidas, millal ja mis ulatuses seda teha.

Kõik suurotsustajad eesotsas Merkeliga kiirustasid millegipärast koju ja avalikkusele paisatud selgusest jäi oma konkreetsusega kõlama vaid EL nõusolek alustada liitumiskõnelusi Montenegroga (Tsernogooriaga).

Kahtlemata kena sõnum, ent igaüks, kes on sel kaunil maal viibinud, võib ka küsida – miks alles nüüd? Ja miks mitte samuti Makedooniaga, kes esimesena puna-Jugoslaavia osadest liitus veel 2000. aastal stabilisatsiooni- ja liitumisleppega (EL naabruspoliitika Lääne-Balkanil)?

Võis küsida ka Kosovo kohta, ent siin tuli vastus esmaspäeval (2.07) – Euroopa Liidu järelevalve selle riigi üle lõpeb septembris, ent nn haldustiim EULEX jätkab tööd aastani 2014.

Otseöeldes oli otsus Montenegro kohta parajalt sunnitud käik varjamaks EL poliitika läbikukkumist Serbias, kus Boriss Tadic, poliitik, kellele pikalt panustati, jäi ilma presidendi ja seejärel ka peaministrikohast ning need ametid läksid rahvusradikaal Tomislav Nikolicile ja sotsialist (Slobodan Milosevici partei mees) Ivica Dadicile, kellede suhtumine Euroopa Liitu ja sellega liitumisse on – pehmelt öeldes – väljakutsuv. Sealjuures määras Nikolic Dadici ametisse 28. juunil, mis on Kosovo polje 1389. aasta lahingu ehk serblaste suure kaotuse päev.

Mäletatavasti ehitas Milosevic just sellele sündmusele üles Serbia shovinismi uuspuhangu (1987-), mis takistas läänt kaua Balkani tegelikus olukorras orienteerumises. Mida jõuti saavutada, näitas kujukalt eelmine neljapäev, kui tuhanded serblased Serbia õigeusu kirikupeade juhtimisel tähistasid lahingu aastapäeva Kosovo riigi territooriumil, kandes Nikolici partei asutaja Vojislav Seselji ja Serbia armee eksjuhi Ratko Mladici (mõlemad istuvad sõjakurjategijatena Euroopa Liidu vanglas) hiigelportreesid.

Julgust osalejail jagus – esiteks ülimugavad EL seadused ja Brüsseli poolne poputamine, veelgi enam aga seljataguse (Venemaa) ja ka selle tunnetamine, et Balkan on jätkuvalt lääne suurriikide ja Venemaa vaheliste geopoliitiliste mängude koht.

Mis puutub Moskvasse, siis pidas Vladimir Putin vajalikuks 21. mail Nikolici õnnitledes lühisõnumis ära märkida, et «tegutseme koos olemasolevate ja uute suurte investeerimisprojektide nimel ja kooskõlastame tegevust rahvusvahelisel areenil».

Nagu teada, läks Nikolici esimene välisreis Moskvasse (Jedinaja Rossija partei kongressile) ja tema ametisseastumise tseremooniast võttis naaberriikidest osa vaid Montenegro president. Mainitud investeerimisprojektid on aga Venemaa lõunapoolsed – nüüd Ukrainat enam mitteläbivad – gaasitorud Euroopasse läbi Serbia.

Venemaa uus kannakinnitus Balkanil on paras üllatus, sest (sloveenhorvaadist) Tito juhitud puna-Jugosaavia oli ühisele õigeusule vaatamata distantsil Moskvaga ning Venemaa tagasitulekust Lääbe-Balkanile saab rääkida alles 1999. aastast peale.

Tollane sõjabaaside loomine jäi siiski episoodiliseks ettevõtmiseks, millel järgnes võimas diplomaatiline-poliitiline tagasitulek Lääne-Balkanile 2005-06. aastatel, kui lääne suurriikide poolt alustatud mängud kahe moslemiriigi – Kosovo ja Palestiina loomise ümber lubasid n.ö. letti panna ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia...

Ajas tagasiminnes tasub meenutada, kuidas Läänes kõheldi Eesti, Läti ja Leedu iseseisvumise osas. Samad kahtlused närisid Euroopat puna-Jugoslaavia riikide suhtes ja detsembris 1991 moodustas Euroopa Komisjon koguni nn. Badinteri komisjoni, mis püüdis kähku määratleda, kes kõlbab riigiks ja kes mitte. Tulevased Balkani riigid jagati küll neljaks ning Sloveenia ja Makedoonia olid ainsad, kes vastasid kõikidele kriteeriumitele, ent sekkusid erinevad suurriigid ja ikka oma huve esiplaanile seades, mis soodustas sõdade puhkemist ning tagas Lääne-Balkani teatud piirkondadele mittevajaliku kuvandi loomise ja kauaks.

Kui genotsiid kõrvale jätta, siis tuleb suurimaks kannatajaks lugeda Makedooniat, keda täna ei peeta ei Euroopa Liidu ega ka NATO kõlblikuks (!), sest on Kreeka, kes ütleb, et säärase nimega riiki ei saa olla ja Makedoonia arvab, et saab küll.

See sõna otses mõttes totter vaidlus ja seda toetav poliitika sai alguse veel 1992. aastal. Kreeka sai esimest korda kogu Euroopa Liidu oma lõa otsa enne 1. jaanuaril 1994 alanud eesistumisperioodi , kui enamus toonaseid liikmesmaid tunnustasid detsembris 1993 Makedooniat kui «Endine Jugoslaavia vabariik Makedoonia».

Venemaa ja USA tunnustasid Makedoonia iseseisvust ja seda pärisnimega veebruaris 1994. Prantsusmaa ja Saksamaa eestvedamisel toona tehtud ajutisest otsusest nime osas on tänaseks saanud karm reaalsus, sest kurikuulsal NATO Bukaresti tippkohtumisel aprillis 2008 Bukarestis, kui Saksamaa ja Prantsusmaa panid seisma NATO liikmelisuse tegevuskava andmise Ukrainale ja Gruusiale, tegi Kreeka veto sama Makedoonia NATOsse pääsemise suhtes.

Kreeka seotus Venemaa poliitikaga siis ei jätnud enam kaksitimõistmist. NATO ainsaks kokkuleppeks Bukaresti tippkohtumisel tuleb pidada lepingut Venemaaga (teatavasti oli Putin isiklikult kohal) tagamaks Afganistani sõja varustamist üle Venemaa – sõda kaugel oli olulisem stabiilsusest kodus.

Kui Kreeka poliitikat Makedoonia suhtes aastail 1991-98 võis veel kuidagi mõista, siis pärast suurriikide geopoliitiliste mängude taasalgust Lääne-Balkanil läheb Kreeka tegevus selgelt samas suunas kui NATO ja EL-vastutegutsejate ponnistused.

Serbias äsja toimunud poliitilist pööret arvestades on asi veelgi tõsisemaks läinud. Üle võimete aastakümneid elanud Kreeka on täna pinnuks silmas paljudele, ent kusagilt ei kostu, et omapoolse hea tahte sammuna ja vastutasuks tohutu abi eest võiks kas või nimepoliitikas järgi anda.

Samas – kas asi on ikka Kreekas endas? Nimevaidluses osas tõdes Rahvusvaheline kohus 5. detsembril 2011, et Kreekal polnud õigust panna NATO tippkohtumisel vetot Makedoonia liitumisele. Miks siis sel sündida lasti? Eks ikka selleks, et suuriigid saaksid oma manöövreid jätkata.