Juhtkiri: Aaviksoo head eesmärgid ja kurnamistaktika

Jaak Aaviksoo. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Haridusministeeriumi ametnikud käisid aasta esimesel poolel läbi kõik maakonnad ning igal pool korraldati arutelud kohalike poliitikute ja haridusjuhtidega, et uurida gümnaasiumide arvu vähendamise võimalusi. Küllap on nüüdseks veendutud, et kiire ratsaväerünnakuga pole võimalik muutusi läbi viia, sest poliitilise vastuseisu müür on liialt kõrge. Tulemus ongi, et seda, mis minister Jaak Aaviksoo eile avalikkusele tutvustas, võiks nimetada kindluse piiramisele omaseks kurnamistaktikaks. Radikaalse ja kiirete tulemustega reformi ootajad peavad pettuma.

Sõlm, mis tuleb lahti harutada, on järgmine. Eesti kulutab haridusele umbkaudu seitse protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Nii Euroopa Liidus kui ka euroalas on vaid üksikud riigid, kus haridusele kulutatakse meist veel veidi suurem osa SKTst. Samas ei maksta kogu sellele kulutamisele vaatamata meie õpetajatele ikkagi Eesti keskmisega võrreldes piisavat palka, ehkki hariduse kvaliteet sõltub õpetajatest rohkem kui seintest. Kooliomanikest omavalitsused on olnud motiveeritud investeerima pigem hoonetesse. Üleriigiliselt vaadates on võistu investeerimise tulemused küll ebamõistlikud, ent vallavanema vaatepunktist paistab kooli gümnaasiumiosa sulgemise järel poliitiline katastroof. Pisut lihtsustades: kõik on nõus, et gümnaasiumiharidus peab igal pool Eestis olema võimalikult hea tasemega ning vähese õpilaste arvuga seda ei saavuta, aga keegi ei taha olla see, kelle vallas tõepoolest gümnaasium suletakse.

Aaviksoo sõnum oli, et riigi antud rahaümbrikele tuleb selgelt peale kirjutada, mille jaoks üks või teine euro läheb. Järelikult väheneb omavalitsuste manööverdamisruum. Aaviksoo ütles, et edaspidi on mõistlikum rahastada investeeringuid riiklike programmide kaudu. Sellise lähenemise mõju on aeglane ning lõpuks jääb otsus piiramistaktikale alla anda ikkagi omavalitsuse teha. Järelikult kestab omavalitsuste konkurents koolipidamise võimaluse eest edasi, ent loodetavasti keskendub see rohkem hariduse sisule ja tulemusele kui osavusele ehitusraha leidmisel.

Meie põhiseadus ütleb, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Peaksimegi lapsevanematena ja valijatena kaaluma, kas meie arvates aita­vad lastel koolipäevast rõõmu tunda ja edaspidi elus hakkama saada pigem võimekad õpetajad või siis luksuslik koolihoone (ja «muud kulud»).

Rahvusvahelised haridussüsteemide võrdlusuuringud viitavad sellele, et edukad on need riigid (näiteks Soome), kus õpetajaamet on keskmisest veidi suurema palgaga muudetud andekatele inimestele ahvatlevaks, kaotamata mõõdutundetu konkurentsiideoloogiaga meilegi omast ühtlushariduse printsiipi.