Toomas Alatalu

FOTO: Karli Saul

Riikide valimisseadustes on asjad tihti sätitud nii, et kui esimene valimisvoor on igati demokraatlik, siis teine suisa lubab või jätab võimalused kõikvõimalikule ebademokraatiale, kriisiaeg toob selle aga selgelt esile, kirjutab Tallinna Ülikooli riigiteadlane Toomas Alatalu Riigiteaduste Euroopa blogis.

Pühapäevastel valimistel Kreekas ja Prantsusmaal oli põhimõtteline praktiline väärtus poliitikas, ent ka suur teoreetiline väärtus riigiteadlastele, politoloogidele ja rahvusvaheliste suhete spetsidele, sest tegu oli jätkuvalimistega (vastavalt kaks ja neli) jätkuva kriisi ajal ja see tähendab hindamatut võrdlusainet.

Pealegi on kodanikud kriiside ajal valikuid tehes tavalisest vastutusrikkamad. Tulemustest rääkides võib julgelt sedastada, et nüüd on kindel – kehtivad valimisseadused nende praeguses vormis – olgu see demokraatia sünnimaa Kreeka või «vabaduse-võrdsuse-vendluse» maa Prantsusmaa, on üks paras petukaup, sest rahva ausalt valimisurnidesse pistetud rahulolematus valitsemisega ja valitsejatega andis lõpptulemuseks küll «võidu neile, kellele vaja», kuid tegi ka igale vähegi mõtlevale kodanikule puust ette selle, kuivõrd moonutatud ja reaalsusest erinev võib olla (lõpp)tulem.

Konkreetselt – Prantsusmaa presidendivalimiste esimeses voorus 21. aprillil sai sotsialist Hollande 28,7 protsenti ja parempoolne Sarkozy 27,2 protsenti ning ülejäänud kandidaadid kokku 44 protsenti, neist tugevaimad vastavalt 18, 11, 9 protsenti häältest. Parlamendivalimised on mõistagi midagi muud, kuid iga isiksuse taga on alati kindel maailmavaade ja toetajad. Prantsuse parlamendivalimiste esimene voor 10. juunil näitas põhijõudude positsioonide stabiilsust: sotsid 29,35, parempoolsed 27,12 protsenti. Kuna tulenevalt järjestikkusest valimisest oli osa väiksematest parteist deklareerinud oma toetusest ühele ja teisele suurjõududest, siis nn presidendi-meelsed said teises voorus kokku 39,7 protsenti ja parempoolsed 34,7 protsenti häältest. Ent ikkagi jäi üle 25 protsenti hääli, mis jagunesid presidendivalimistel 3.-5. koha saanute vahel, kes said vastavalt 2, 10 ja 2 kohta – NB! mitte protsenti! - 577-liikmelises Rahvusassamblees!?

Silmapaistvaim mööda pükse saaja oli paremäärmuslaste Rahvarinne, kes Rahvuskogu valimiste esimeses voorus sai 13,6 protsenti häältest, kuid lõpuks kõigest 2 kohta, mida võimutruu ajakirjandus edastas nii – näete, milline demokraatia – üle 20 aasta taas jälle Rahvuskogus! Tervikpilt Rahvusassamblee koosseisust on järgmine: sotsialistid ise 280 ja nende lippu toetanud kolm erakonda 51 ehk kokku 331 kohta, parempoolsed ise 194, neli liitlast 35 ja kokku 229 kohta, lõpuks kaht suurt ignoreerinud või ka nende poolt ignoreeritud 25 protsendi valijate toetuse korjanud – 17 kohta.

Kuna räägitakse valijate arvamuse proprotsionaalsest esindatusest, siis – kus see on? Lihtne on lohutada – nüüd saavad sotsid üksi valitseda, ent – on´s igasugune monopol hea? Antud hetkel on tark Prantsuse sotside monopoli isegi tervitada, sest tervikpildis on ta juhtiva suurriigi alternatiiv senisele Euroopa Liidu ladviku poliitikale, mis on orienteeritud status quo säilitamisele ja mitte küpsenud reformide tegemisele. Ent samamoodi lohutati valijaid ka varem – 2007, 2002, 1998 ja alles nüüd räägitakse, et auku, kus ollakse, kaevati kaua.

Eks ikka tänu seadustele, mis on enamasti kirjutatud nii, et kui esimene lause midagi lubab, tuleb teises või pisut hiljem märkamatult – «aga». Konkreetselt valimisseadustes on asjad tihti sätitud nii, et esimene samm ehk valimisvoor on igati demokraatlik, teine aga suisa lubab või jätab võimalused kõikvõimalikule ebademokraatiale. Prantsusmaa valimised näevad ette kahte vooru, kui esimeses keegi ei kogu 50 protsenti. Rahvuskogu äsjastel valimistel oli enam kui 50 protsenti kogunud mehi-naisi kõigest 36 (ülejäänud osutusid valituks väiksema toetusega - toim).

Rahvuskogu valimiste teise vooru eripäraks on aga Ladina-Ameerikast (kõige demokraatlikumate valimissusteemide arendaja!) laenatud reegel lubada selles kahe edukaima kõrval kandideerida ka kolmandal, kui too saab vähemalt 12,5 protsenti häältest esimeses voorus. Tegemist on antud kandidaadi õigusega ning seda just palju ei kasutata. Peaasjalikult seetõttu, et kahe suure erakonna ladvikud lihtsalt lepivad omavahel kokku ja kolmanda erakonna esindajal pole lootustki võita. Mida kinnitavad ka ülaltoodud arvud.

Ega´s Kreekagi valimissüsteem parem pole. Sealne kahe-partei süsteem – millele Edgar Savisaar ja Siim Kallas hakkasid ka Eesti rahvast suunama veel 1994. aastal ja kus hetkel ollaks n-ö poole peal – riigikogus on vaid neli erakonda – on eriti jultunud ja (rahajagav), sest kahe suure kokkuleppe alusel saab võitja automaatselt 50 kohta ehk kuuendiku – Kreeka parlamendis on 300 kohta – juurde. Nii käis ja oli ning kõik olid vait, sest kord said parempoolsed (Uus Demokraatia) 50 kohta ja siis sotsid (PASOK) 50 kohta koos kõige selle juurde kuuluvaga.

2009. aastal Ameerikas ja Euroopas vallandunud kriisi ajal aga tõusis komeedina Kreeka senist valitsemist ja poliitikat vastustanud Syriza, kes 2009. aastal sai 4,6 protsenti, selle aasta maikuus 17 protsenti ja nüüd 19 protsenti ehk siis tõrjus sotsid selgelt kolmandale positsioonile (12 protsenti). Uus Demokraatia kogus 30 protsenti, kuid nüüd märgati sedagi, et tänu esimesele kohale osutus tema tulemuseks 79+50 kohta. Saada vaid 30 protsenti valijate häältega parlamendis 43 protsenti kohtadest on karjuv ebaõiglus, ent selle märkamiseks ja silmade avanemiseks oli vaja praegune parteimaastik lõhkuda. Selles toetas Syrizat üle-euroopaline kriis, mis «avastas», et Kreeka senine ladvik on kõige suurem üle võimete elaja ja laristaja. Võib olla kindel, et paljude Euroopa riikide valijatel seisab ees oma «avastamisrõõm», sest – kordan – kriisiaeg on see, mis toob seaduste toime ja tegelikkuse reljeefselt esile.

Kui küsida, kas paremaid lahendusi valimistulemuste õiglasema tulemi saamiseks pole, siis lihtsaim näide on Malta, kus lähtealuseks on häälte üldarv – kui, tulenevalt valimisringkondade suuruse erinevustest, saab üks partei rohkem kohti, aga vähem valijate hääli, siis antakse rohkem hääli saanud parteile automaatselt nii palju kohti juurde, et tal oleks +1 ülekaal parlamendis. Teisisõnu – parlamendi arvuline suurus on kõikuv.

Kreekas ja ka Eestis kasutatav võitjale lisakohtade kunstlik tootmine (Eestis häälte arvestamise teises voorus tööle hakkav kurikuulus D´Hondti lugeja, mis ei tee suurt pahandust, kui erakondade tulemuste vahe on 2-3 protsenti, ent mis muutub «saatanaks», kui võitja erakond saab järgmise ees 6- ja enamprotsendilise ülekaalu) pärineb aegadest, kui pikaajalise demokraatiaga riikides sagenes patiseisude tekkimine valimistel.

Ent nagu teada, viib igasugune paragrahvi-keerutamine ükskord asja absurdi ja Kreekas on see ilmselt ka juhtunud. Kui kuuendik parlamendist ongi mõeldud mänguks, siis oleks aus ja korralik kokkuhoid sellesama mängumaa likvideerimine. Kerge öelda ja kerge ka muid «paremaid lahendusi» tutvustada, ent eks praegugi sõltu kõik kreeklastest ja prantslastest endist – ollakse küll päri, et tulemus pole kõige ausam ja õigem, ent ... jätkatakse vanas vaimus!?

Igal juhul pole mõtet hakata õigustama, et ühe või teistsuguseid nippe on vaja näiteks äärmuslaste eemalehoidmiseks võimupirukast jmt – rahulolematu ja samas haritud mass vajab tänases kriisis väljundit poliitikas ja kui ta näeb, kuidas mingi kavala konksu tõttu seaduses pole mõtet valimisurni juurde minna, läheb ta tänavale.