Arved Breidaks

FOTO: SCANPIX

Ajakirjanik ja lõunaeestlane Arved Breidaks kirjutab, gümnaasiumireformi läbiviimise nõrk koht ei ole turris omavalitsusjuhid, neist saab lõpuks ka seadusega üle sõita, vaid võimuliit ise.

Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumi­reformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsleri Kalle Küttise tegemised tuletavad meelde kunagise siseministri Tarmo Looduse, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.

1999. aastal võimule tulnud Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate valitsusliit lubas koalitsioonileppes, et «teostab süsteemse analüüsi alusel haldusterritoriaalse reformi». 2001. aastaks oli valitsusel sellekohane plaan olemas ja siseminister Tarmo Loodus saadeti seda maakondadesse vallavanematele n-ö maha müüma.

Loodus käis ja rääkis, kuidas väikevallad on muutunud kulukaks ja haldussuutmatuks ega jaksa peatselt avanevatest Euroopa Liidu rahakraanidest tulvavaid arengutoetusi enda tarbeks kanaliseerida.

See jutt ei olnud vallavanematele aga argument, sest haldusvõimekuse mõõtmine on tänini üks segane asi ja Euroopa Liidu asjuski ei osatud toona eriti palju sõna sekka öelda. Kampaania tulemus oli valitsuse jaoks hävitav: 52 protsenti volikogudest andis valdade ühendamise plaanile täiesti eitava seisukoha ja ainult 13 protsenti oli tingimusteta selle poolt.

Valitsus ei osanud reformi planeerides aimata, et vallavanemad võtavad kogu haldusreformi teemat sedavõrd isiklikult. Naiivselt usuti, et kui neile rahulikult ja ausalt selgitada, kuidas pärast haldusreformi hakkab maaelu mühinal arenema, saavad kohalikest liidritest reformi suurimad pooldajad.

2001. aasta lõpus valitsus lagunes ja järgmise aasta jaanuaris moodustatud uus koalitsioon kehtestas tänini jõus oleva poliitika, et igasugune omavalitsuste ühinemine on rangelt vabatahtlik.

Pikk sissejuhatus on vajalik, et mõista, miks tänavu alanud gümnaasiumireformi ettevalmistus maakondades sedavõrd leigelt, kohati isegi vaenulikult vastu võeti. Kuigi eesmärgiks seatud gümnaasiumihariduse taseme tõstmine ei tohiks ju kellelegi vastumeelne olla.

Sisuliselt on aga gümnaasiumireformi plaan vallajuhtide jaoks teine lahing sõjas, mis algas 2001. aastal haldusreformi nime all. Jälle on nende ees valitsuse mehed, kes tahavad midagi ära kaotada. Sel korral küll mitte tervet valda, vaid gümnaasiumi.

Ühelt poolt kannustab kohalikke juhte võitlusele teadmine, et oma kooli eest seismine tasub end alati ära. Valija ei hinda üldjuhul «lorusid», kes kooli võitluseta kinni lasevad panna. Aga teisalt tähendab võitlus oma gümnaasiumi eest vallajuhtidele sisuliselt ei rohkem ega vähem kui võitlust oma valla püsimajäämise nimel.

Kuigi haridusministeerium ei pruugi oma tegemistes seda arvestada, pannakse gümnaasiumi­reformiga paljuski paika ka Eesti regionaalsete tõmbekeskuste kaardi põhikontuurid.

Kool on Eesti üks tähtsamaid kohaliku identiteedi kandjaid, aga mitte ainult. Haridus on ka eelarverida, mille maht moodustab enamiku Eesti omavalitsuste eelarvest umbes poole. Teisisõnu: kui vallal pole kooli, siis mis sellel vallal üldse on? Mõnel juhul võib Eestis aga isegi tõstatada küsimuse, kas vald omab kooli või hoopis kool valda?

See tähendab, et kooli, eriti gümnaasiumi, olemasolu on vallale tuleviku seisukohast sisuliselt elu ja surma küsimus. Kui vallal on gümnaasium, siis suudab ta väiksemaid omavalitsusi enda ümber koondada, kui tal seda pole, siis on ta üks neist paljudest omavalitsustest, mis ei tõmba inimesi suurt millegagi.

Sestap on mõistetav, miks on suur osa omavalitsuste esindajatest gümnaasiumireformi vastu, soovivad seda edasi lükata, pikendada kõikvõimalikke üleminekuperioode, miks nad rõhutavad ainul­t muudatuse negatiivseid külgi. Gümnaasiumireform õõnestab nende jalgealust ja loomulikult katsuvad nad aega võita.

Kohalikke liidreid ei maksa aga sellepärast tagurluses süüdistada, sest valijad ei andnud neile 2009. aastal mandaati gümnaasium kinni panna ja vaevalt ka 2013. aastal keegi gümnaasiumiklasside vabatahtliku sulgemisega valimisi võidab.

Ent gümnaasiumireformi läbiviimise nõrk koht ei ole turris ja umbusklikud omavalitsusjuhid, kellest võib lõppude lõpuks ka seadusega üle sõita, vaid võimuliit ise.

Asekantsler Kalle Küttis ütles 28. märtsi Postimehes, et gümnaasiumireformi läbiviimiseks on vaja kiiret poliitilist otsust. See oli mõnevõrra üllatav avaldus, sest võinuks eeldada, et enne sedavõrd palju emotsioone tekitava reformi algatamist on valitsusparteid andnud kogu ettevõtmisele oma õnnistuse. Ju siis polnud.

Valitsus aga pole avaldusele järgnenud kahe kuu jooksul mitte midagi otsustanud. Ei poolt ega vastu.

Asekantsler soovis valitsuselt kiiret poliitilist otsust selleks, et teema maha ei käiks ja poliitikud kahtlema ei hakkaks, sest kui nad seda teevad, suureneb tõenäosus, et lõpuks ei otsustata midagi. Pealegi, mida lähemale tiksub kohalike valimiste kampaania algus, seda väiksemaks muutub tõenäosus, et reformist asja saab.

Otsest sundi valitsusel gümnaasiumireformi läbiviimiseks pole. Koalitsioonilepingus räägitakse küll maakonnakeskustes asuvate gümnaasiumide tugevdamisest, aga seal pole silpigi vallagümnaasiumide korraldatud sulgemisest.

Iseenesest ei ole see ka teab mis suur õnnetus, kui gümnaasiumid organiseeritult sulgemata jäävad, sest põhi- või algkooliks muutuvad need pikemas plaanis nii ehk naa. Hiljuti avaldatud rahvaloenduse tulemused ei paku lihtsalt muud võimalust.

Pealegi on riik otsustanud, et kõik gümnaasiumid peavad hiljemalt 2013/2014. õppeaastast pakkuma kolme õppesuunda, mille organiseerimine käib väiksematele koolidele kõrvalise abita üle jõu.
Reformierakonnal poleks midagi lihtsamat, kui kuulutada ka gümnaasiumireform vabatahtlikuks.