Matthew Crandall: Krugman vs. Eesti 2.0

Matthew Crandall. Foto: Erakogu

Tallinna Ülikooli riigiteadlane Matthew Crandall kirjutab Euroopa blogis, et president Toomas Hendrik Ilvese debatt majandusteadlase Paul Krugmaniga on oma olemuselt vastasseis Keynes'i ja Austria koolkondade vahel . Selleks, et selguks, kumb lähenemine võimaldaks maailma kriisist välja tuua, vajaks Ilvese ja Krugmani debatt teist raundi.

Paul Krugmani blogipostitus Eesti väidetavast taastumisest tõi kaasa president Ilvese ebaproportsionaalse vastuse Twitteris. Kahjuks otsustas president Krugmani isiklikult rünnata, mitte tema argumente ümber lükata. Krugman küsis seda küll valel moel, kuid tal on õigus uurida, kas kokkuhoiupoliitikast on Eestile kasu olnud.

Võitlus Keynes’i ja Austria majanduskoolkondade (kokkuhoid vs stimuleerimine) on juba pikaaegne ning käib tüüpilist rada mööda. Austria koolkond on loogiline teoorias, kuid pole eriti palju reaalelulisi näiteid, mis seda toetaks. Keynes’i koolkond on jätkuvalt domineeriv paljudes riikides ning selle toetuseks on palju näiteid. Eesti on aga andnud näite just Austria koolkonnale, et neil on õigus ning ongi loogiline, et Krugman oma blogis Eesti kokkuhoiupoliitika imet kukutada üritab.

Kahjuks üritas Krugman oma blogis andmetega manipuleerida, et oma mõtet tõestada. Eesti poliitika ning selle mõju on palju keerulisemad teemad, kui Krugman oma postituses väitis. Eesti taastumist 2007. aasta buumiaastaga võrreldes jättis Krugman sujuvalt kahe silma vahele, et SKP kasvu - mis tolle aastani ei olnud niikuinii jätkusuutlik - aluseks oli kinnisvaramull ning tarbijalaenud, mitte tootmine.

Lisaks, Eesti taastumine on reaalne ning märkimisväärne: töötus langeb, palgad tõusevad ja majandus kasvab. Eesti on ka praktiliselt laenuvaba ning edaspidist majandust ei hoia tagasi vajadus laene tagasi maksta.

Kõik see ei tähenda, et Eesti peaks kuidagi olema kokkuhoiu musternäidis. Eesti saavutusi oleks teistel riikidel keeruline korrata (välja arvatud teised Balti riigid). Eestil ei olnud riigipanku, keda välja lunastada ning kohalik turg ei ole makroökonoomiliselt riigile oluline. Isegi kui kokkuhoid tarbimist vähendas, toetasid Eestit Euroopa struktuurifondide raha, tugev eksport ja naaberriikidest tulev kapital.

Eesti naabrid Soome, Rootsi ja Venemaa pidasid tormile suhteliselt hästi vastu, mis mõjutas ka meie kokkuhoiu imet. Eesti eksport oli tugev, turism ja transiit tõid jätkuvalt raha sisse ning paljud töötud leidsid töö välismaal (näiteks Soomes) ja saatsid oma raha Eestisse. USA majandus on aga palju tugevamalt üles ehitatud tarbijate rahale. Kui see kokku kuivaks, siis poleks välisvahendeid, mis kukkumist pehmendasid. See viiks allakäiguspiraalini, kust ei ole väljapääsu.

Austria koolkonna pakutav kokkuhoid on väga riskantne ettepanek ning nõuab testimist. Reaalsete näidete puudumine on problemaatiline ning see selgitab, miks Eestit on vaja rohkem uurida. Eesti majanduspoliitika võib lõpuks olla näide sellest, et Austria koolkonnal on ikkagi õigus. Seetõttu on kurb, et Krugman pühendab vaid 65 sõna ja vääriti mõistetava statistika, et Eesti kokkuhoiu imet ümber lükata.

Samas, veel kurvem on, et president Ilves otsustas Krugmani isiklikult rünnata, selle asemel, et kulutada aega Eesti saavutuste ja väärtuste selgitamisele. Mõlemad koolkonnad, Keynes’i ja Austria oma, peaksid võtma aega ja uurima Eesti näidet, et näha, kas see aitab selgitada, milline teooria annab paremad juhised, kuidas maailm saaks finantskriisist välja tulla. Kuigi Eesti ja Krugmani jagelemine on lõbus, oleks vaja teist raundi.