Maris Saagpakk

FOTO: Erakogu

Tallinna Ülikooli õppejõud Maris Saagpakk kirjutab Riigiteaduste Euroopa blogis, et sakslased ei tunnista võimalust olla korraga näiteks sakslane ja türklane ning türklased ei ole valmis emmast-kummast loobuma. Ta viitab ka, et agaramad türklaste õiguste eest seisjad seaksid riigis sisse lausa sookvoodi sarnase nn erisuskvoodi.

Eestist Euroopa riikide suurlinnadesse reisijad näevad sihtkohtadesse jõudes sageli antud maa enamusrahvuse kultuuri kõrval mitmeid erikultuurilisi värvilaike tänavapildis, toitlustuses, suhtluskultuuris.

Riigipiiride liikumine ajaloo vältel, rahvasteränded, usulised tagakiusamised on vaid mõned teada-tuntud põhjustest, mis on viinud vähemusrahvaste tekkeni suuremate kogukondade sees.

Uusim ajalugu, majanduslikud ja poliitilised vahed erinevate piirkondade vahel on kaasa toonud uue rändelaine, mille puhul rändavad küll üksikisikud, teatud kriitilise massi puhul moodustuvad aga uuel kodumaal samuti vähemuskogukonnad.

Euroopas ja ka Eestis levinud mõtteviis – üks rahvas, üks riik – liigitab kõrvalekalded dominantsest kultuurist aga tihti pigem kahtlaste või suisa ohtlike kilda.

Euroopas hetkel suurt sõnavõimu omaval Saksamaal arvatakse põlisvähemuste hulka neli rahvast – sorbid, friislased, taanlased ja romad (vrd mustlased - toim). Uute rahvusvähemuste hulka kuulub hulgaliselt Lõuna-Euroopast ja Türgist Saksamaa majandusime käigus saabunuid, aga ka nt serblasi, albaanlasi, venelasi.

Pilt on kirju ja huvitav, värvi lisavad veel juudid ja endistelt NSVLi aladelt (Venemaa, aga ka Kasahstan ja Ukraina) Saksamaale naasnud nn volgasakslased.

Multikulti surmast

Eestis kostus mõned aastad tagasi Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeli tuntud lause «Multikulti ist gescheitert» («Multikultuursus on läbi kukkunud») peale mõningane kahjurõõm – et näe, üritasid nad seal sellist uudset ühiskonda üles ehitada, aga see on nagunii hukule määratud ettevõtmine.

Sarnaseid hinnanguid võis leida ka migratsiooniküsimuse äärmiselt poleemiliselt tõstatanud Thilo Sarrazini raamatu käsitlustes eesti meedias.

Tegelikkuses muidugi puudub Saksamaal võimalus alla anda ja käega lüüa – inimesed on tulnud, et jääda. Nad on ressurss, kelleta tänast Saksamaad ette ei kujuta, kuid jah, neist lähtuvad kohati ka probleemid, mida Saksamaal enne ei tuntud.

Tutvumaks multikultuurilise Saksamaaga, mis kuulub tänapäeva Saksamaa juurde samamoodi nagu Oktoberfest ja Brandenburgi väravad, sõitis käesoleva aasta märtsikuus grupp Tallinna Ülikooli üliõpilasi koos juhendajatega (sh allakirjutanu) Berliini, et kohtuda erinevate vähemuste esindajatega, aga ka riiklike organisatsioonidega, kelle pädevuses on tegelda migratsiooni ja/või rahvusvähemuste teemaga.

Et kogeda maksimaalselt multikultuursust ka omal nahal, elasime Berliinis olles Kreuzbergis, kus on palju türklasi ja mida seetõttu kutsutakse ka väikseks Istanbuliks.

Kohtumistes vähemuste esindajatega joonistusid selgelt välja kaks joont. Ühest küljest rõhutati (riigikeelse) hariduse olulisust – kõik vähemused nägid oma laste tuleviku võtmeküsimusena head edasijõudmist koolis. Et selleks on vajalik suurepärane saksa keele oskus, selles valitses samuti selge konsensus.

Teiseks domineerivaks jooneks oli soov säilitada oma identiteet, samas aru saades, et see on juba aja jooksul teisenenud ning saanud millekski muuks kui see algselt oli.

Sakslane või venelane?

Eriti huvitavalt kerkis see esile endise NSVLi aladelt pärit sakslaste hulgas, kelle puhul ehk isegi neile endile pisut ootamatult nende kui vene(keelses) kultuuriruumis elanute identiteedikomponent Saksamaale saabudes pisut ehk isegi võimendus.

Kui Venemaal olid nad sakslased, siis Saksamaal olid nad enamusrahva seisukohast järsku hoopis venelased. See tekitas kibestumist ja esialgu mõningast kapseldumist, kuid uuringud näitavad, et mainitud vähemus on suurepäraselt Saksa ühiskonda integreerunud.

Sarnane oli ka erinevail kohtumistel kuuldud kriitika. Huvitaval kombel ei jäänudki niivõrd tugevalt kõlama teema, et ei aktsepteerita vähemuste kultuuri ja keelt, vaid etteheide, et enamusrahvas ei tunnista mitmikidentiteedi võimalikkust. Saksamaa türklane ei taha valida, kas olla see või teine, sama lugu on Venemaalt tulnud sakslastega. Tahetakse olla mõlemat ja näha enda mitmekultuurilist tausta rikkuse, mitte puudusena.

Luua erisuskvoot?

Kuulsime ka radikaalsemaid nõudmisi ja ettepanekuid. Kohtumisel erinevate saksatürgi ühingute katusorganisatsiooni Türkische Gemeinde (Türgi Kogukond) esindaja (etnilise sakslase) Martin Gerlachiga kuulsime etteheidet, et saksa ühiskond ei ole veel piisavalt avatud integratsioonialtite vähemuste tugevamale lõimimisele.

Idee oleks luua sarnaselt sookvoodile (mida Saksamaal ei ole sisse viidud ning mis pole ka ideena eriti populaarne) erisuskvoot (diversity). Selline nägemus annaks võimaluse luua vähemustele tugevam esindus erineva tasandi ühiskondlikke küsimusi otsustavais organeis.

Taani ja eeskuju

Päris uue tahu andis kogu temaatikale kohtumine Saksamaa Liitvabariigi siseministeeriumi põlisvähemuste ja Saksamaale tagasipöördunute tarvis loodud ametkonna kõrgeima esindaja Christoph Bergneriga.

Tema jutust tuli välja, et Saksamaal elavate rahvusvähemuste teema on tõusnud poliitikas fookusesse kahel põhjusel.

Esiteks Taani riigi nõudmisel, kuna Põhja-Saksamaal on tugev taanlaste kogukond. Samas teistel ajaloolistel vähemustel oma nn emariike ei ole.

Teise olulise põhjusena tõi Bergner üllatava otsekohesusega välispoliitilise aspekti – kui Saksamaa tahab nõuda teistelt riikidelt rahvusvähemuste (sh väljaspool Saksamaad elavate etniliste sakslaste) kultuuri kaitsmist, peab esmalt vaatama, et enda vähemustega kõik korras oleks.

Selline avaldus oli selles mõttes üllatav, et oodanud oleks elukutseliselt poliitikult ikkagi pigem juttu erinevate kultuuride rikastavast mõjust saksa ühiskonnale või muud sarnast.

Volga loo lõpp

Samuti ärritus Bergner selgelt küsimuse peale, kas volgasakslaste mitmikidentiteedi toetamiseks on samuti mingite meetmete peale mõeldud. Tegemist olevat sakslastega, kes on nüüd taas Saksamaal, ja sellega on lugu lõppenud.

Seega pannakse riigile lojaalne kodanik faktiliselt ikkagi valiku ette – tal tuleb olla kas see või teine –, suunates teda sellega pigem assimilatsiooni poole, mis on aga vähemuste seisukohalt negatiivne areng.

Reisi eesmärk oli avardada Tallinna Ülikooli üliõpilaste pilti Saksamaast, näidata neile erinevate rahvaste kooseksisteerimise võlusid ja valusid. Võimalik, et reis näitas meile ka Eestit kümne-viieteist aasta pärast.

Avaneva maailma ja Eesti jõukuse (loodetava) suurenemise tingimustes leiame end küllap peagi märksa suuremast rahvaste paabelist kui me täna harjunud oleme. Uue võimaliku reaalsusega tuleks aga kohanema hakata juba täna.

Olulisim kogemus saksa ühiskonnast tundus olevat see, et ühiskond katsub endal ise vähemuste küsimuses pidevalt kätt pulsil hoida. Ühise rahumeelse koostoimimise võtmesõna tundub aga olevat enda enamuskultuuri enesekindel ja positiivne kandmine ning vähemus- ja uute kultuuride esindajate mitmikidentiteedi aktsepteerimine.

Reisi toetas Saksa Akadeemiline Välisvahetus (DAAD). Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.