Toomas Alatalu.

FOTO: Tairo Lutter / Virumaa Teataja.

Tallinna Ülikooli riigiteadlane Toomas Alatalu kirjutab TLÜ Euroopa blogis Euroopa Liidu naabruspoliitkas nihu läinust ja toimivast.

Suured rahvusvahelised kooslused pole mõeldavad regionaalsete ja ala-regionaalsete koostöövormide ja -organisatsioonideta. Seda ka Euroopa Liit, mille edukasse toimimisse mahuvad rahulikult Põhjamaade Nõukogu, Balti ja Põhjamaade NB8, Prantsusmaa-Saksamaa tippkohtumised, Kesk-Euroopa initsiatiiv jpt  regionaalsed koostöögrupid. Tugev ELi sisene regionaalne koostöö ja just sellele tuginemine pluss vajalikud rahad Euroopa Komisjonilt lõid eelduse ka esimesele edukale ELi naabruspoliitikaga seotud projektile, milleks oli 1997. aastal käivitunud Põhjamõõde, mis pidas silmas Läänemeremade toetust turumajandusele üleminekuks ja demokraatia edendamiseks Loode-Venemaal. See ELi piire ületav koostöövorm moodustab samas osa ja seejuures kõige süsteemsemalt areneva osa ELi-Venemaa suhetest kui tervikust. Kogu asjast pilti omades pole raske väita, et  väiksem ja hästi kokkumängiv pillirühm annab sisukama ja käegakatsutava tulemuse kui orkester või antud juhul kahe orkestri ühismäng tervikuna.

Euroopa Liidu lõunasuunaline naabruspoliitika, mis algas veel varem - 1995. aastal, on kulgenud teisiti ja täna julgevad ilmselt paljud tunnistada, et nende sammude ja lähenemise juures, mis tehti, olnuks teistsugust tulemust raske oodata. Asi on selles, et kui algselt olid Barcelona protsessis nimetatus osalised vaid Vahemere äärsed Euroopa Liidu liikmesmaad ja valitud seltskond Vahemere lõunakalda riike, siis Prantsusmaa eelmise presidendi Sarkozy eestvedamisel loodi ambitsioonikas Vahemeremaade Liit (Union for Mediterranean), millega läks kaasa kogu Euroopa Liit. Ühe esimese sammuna toodi läbirääkimiste laua taha ka seni paariariikide nimistus olnud Liibüa ja Süüria liidrid ning hangiti juurde sootuks Atlandi ookeani jäärde jääv, ent 2-3-le riigile sobilik Mauretaania. Ühed toimetasid, teised olid kõigega nõus, ka sellega, et ladvikud ja eksperdid on üksteisevõidu targad piirkonnas, mida oldi ajalooliselt harjutud hindama n.ö. ülevalt ja ülalt viidi sisse ka euroopalikke malle (Ben Ali ja Mubaraki režiimide võimuparteid olid ju Sotsialistliku Internatsionaalil liikmed). Täna eelistatakse selle liidu koha pealt vait olla ja teda tegelikult märagat polegi (peale Hollande´i ja Maroko kuninga kohtumise), sest Aafrika põhjakaldal mõllab siiani revolutsioon ja Vehemere idakaldal sõjategevus. Mis seal salata, oleks õigel ajal tegelikkust, võimalusi ja valikuid paremini hinnatud, oleks EL pannud vähem ressursse mängu  lõunas, rohkem kirdes (Põhjamaade + seda toetav Läänemeremaade strateegia) ja veel rohkem idas.

Kummaline küll, kuid Euroopa Liidu idapoliitika kui säärane vajas oma vajalikkuse tõestamist! Üks-kaks suurriiki vedasid nagu nimme kogu Euroopa Liidu lõunasse, ent endil oleks kergem Idas toimetada. Loomulikult oli kõigile idaeurooplastele paras nali avastada, kuidas Euroopa Liit 2003. aastal jättis Lõuna-Kaukaasia oma naabruspoliitikast välja, sidudes nood hoopis Lähis-Ida riikidega. Arusaadavalt olid selle taga teatud suurriikide geopoliitilised arvestused ja tuleb tänada saatust, et Ida-Euroopa suutis Euroopa Liitu astuda veel 2004. aastal, et siis omal algatusel – eestvedajateks selles olid Poola ja uutele liikmesmaadele appi tulnud Rootsi, kõigepealt Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan Oriendist välja tuua ning luua samasuguste riikide ühtne grupp Euroopa Liidu naabruspoliitika jaoks – Idapartnerlus. Selle (Ukraina, Valgevene, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaan, Gruusia) loomine käis paralleelselt  Vahemeremaade Liidu loomisega, et nii veelkord juhtida tähelepanu rahastamisele ja selle tasuvusele lõuna ja idasuunas. Idapartnerluse algatajad ehk siis Läänemeremaad on oma rolli mainitud kuuiku toetamisel tõsiselt võtnud ja vastuseks kõlavad vaid tänusõnad. Teisisõnu – juba kokkumängitud regionaalsusel tuginev koostöö kui osa märksa ELi naabruspoliitikast töötab ka siin. Samas on fakt seegi, et ehkki Idapartnerlus hõlmab vähem riike Vahemeremaade Liidu n-ö. teine pool, on Euroopa Liidu ladviku poliitika kuue idapartneri suhtes olnud väga heitlik ja viimastele esitatud pretensioonide puhul pole raske tabada nende seotust ELi enda suurriikide Venemaa suunaliste sammudega.

Venemaaga kui paljude riikide idanaabriga ja suurvõimuga tuleb paratamatul arvestada kõigil. Nagu sellegagi, et paralleelselt ELi-Venemaa suhetele toimivad ka kahepoolsed suhted. Toimib ka kuulus triumviraat Moskva-Pariis-Berliin, mille juhid hakkasid veel 1998. aastal koos käima enne ELi tippkohtumisi, millede raames toimuvad ka ELi-Venemaa tippjuhtide kõnelused. See süsteem – Jeltsin/Putin/Medvedev/Putin kohtuvad enne Chiraci/Sarkozy/Kohli/Schröderi/Merkeliga ja siis Euroopa Liiduga, sai äsja rikutud , sest Putin kohtus esmalt Merkeli, siis Hollande´iga ja lõpuks, nagu ette nähtud, van Rompuy, Barroso, Ashtoniga. Harjumuspärase korra muutumise tingis põhimõtteline muutus – Prantsusmaad juhib pärast 17 aastast vaheaega taas sotsialist ja kas Merollande või Hollamerk üldse (taas)tekib on küsimus, sest Saksamaal on tuleval aastal üldvalimised.

Kremli valikuvõimalused on seetõttu suured. Nagu teistelgi riikidel, mis üldkriisi (rahandus, majandus) ja revolutsioone arvestades on paratamatus. Pealegi on maailm muutunud ning on tagumine aeg loobuda vahepeal esilekerkinud uute tegijate ja nende regionaalsete ühenduste eiramisest. Mainiksin siinkohal vaid äsja Hiinas lõppenud Shanghai koostööorganisatsiooni tippkohtumist, kus üks laua taga istunuist oli Afganistani president Karzai ja arutati osalejate kaasalöömist Afganistani jaluleaitamises pärast NATO tagasitõmbumist. Samas oli Karzai kõigest kolm nädalat tagasi samas rollis NATO tippkohtumise laua taga ja Afganistan oli vaat et peateema Tallinnaski toimunud NATO PA kohtumisel. Esialgu on mõnel mehel võimalik kahel toolil istuda, ent siis ikkagi on paratamatu valiku tegemine. Tallinna kohtumise kohta avaldatud materjalidest jääb mulje, et väljaspool NATOt toimuvat nagu eriti arvesse ei võeta. Sama lähenemine lõi selgelt läbi riigikogus 31. mail toimunud arutelus «Eesti võimalused ja huvid Aasias aastani 2025». Igati tänuväärne ja vajalik ettevõtmine, kuid kui ettekandes ja välisministri sõnavõtus isegi ei mainita Aasia poolt värskelt tehtud suurimat käiku ja pakkumist Ida-Euroopas ja Ida-Euroopale, siis oli see eilse päeva arutelu. Suurriikide ja ka Euroopa Liidu tipu vaikimine mõnes küsimuses  ei tähenda seda, et väikeriigid peaksid vait olema. Koostöö partnereid vajavad täna kõik ja praktika on kinnitanud, et üldiselt juba jagunenud maailmas on regionaalsel pinnal tehtav koostöö asjaosalistele kasulik nii suurema ühenduse siseselt kui ka naabruspoliitikat silmas pidades.