Tallinna ülikooli riigiteadlane Tiiu Pohl kirjutab Euroopa blogis, et sõda Süürias ja tema ümber käib, kuid lahendust veel ei paista.
Tiiu Pohl: kui tahad rahu – valmistu sõjaks?
7. juuni 2012, 01:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Si vis pacem, para bellum – kui tahad rahu – valmistu sõjaks. Just niisuguse antiigist pärineva mõtte avaldas eelmisel nädalal Euroopa Liidu naaberriigi Venemaa president Vladimir Putin, kui ta kohtus Saksamaa kantsleri Angela Merkeliga. Relvad, mida Venemaa tarnib Euroopa Liidu teise naaberriiki Süüriasse – ei ole mõeldud sõjaks, vaid hoopiski rahu püsimiseks selles riigis.
Nimelt on Venemaa mõningatel andmetel 26. mail Ţarţūsi sadama kaudu sõjalaevaga «Professor Katsman» viinud Süüriasse, president Bashir al-Assadi režiimile relvi. Sealjuures ei eitanud Putin relvade viimist, vaid kinnitas eriliselt, et relvi ei tarnitud (kodu)sõjaks. Nii tulebki välja, et Venemaa relvad on klassikalises tähenduses mõeldud rahu jaoks.
Ja üldse ei ole Putini arvates Venemaa kellegi poolt, ega vastu. Pidevalt 2012. aastal ÜRO Julgeolekunõukogus Süüria-teemaliste resolutsioonide vastu hääletava Venemaa suhtes on hoiaku võtnud suurim opositsiooniblokk Süüria Rahvuslik Nõukogu, kes on Venemaad juba nimetanud mitte probleemi lahendajaks, vaid osaks probleemist. Ka Süüria siseopositsiooni relvastatakse ja seda tehakse mõnede Araabia riikide ning eraisikute poolt.
Sõda Süürias ja tema ümber niisiis käib. Kuidas käitub reaalses Lähis-Ida sõja-ohu keskkonnas ja vanas, traditsioonilises Külma sõja-laadses rahvusvahelises konfliktis (Venemaa versus Lääs) konkreetsemalt Euroopa Liit?
Rahvusvaheliste konfliktide ja kriiside lahendamisel on Euroopa Liit asetanud esikohale mitte-sõjalised vahendid, eelkõige läbirääkimised, kuigi alati pole nendest põhimõtetest kinni peetud. Liibüa on siinkohal lähimineviku näide.
Kellega üldse tuleb Euroopa Liidul Süürias läbirääkimisi pidada on teema omaette ja seotud riigi sisemise keerulise olukorraga, kus ühelt poolt on võimul alaviidist (šiidi) dünastiline president Bashar al-Assad, aga elanikkonna suurema enamuse moodustavad hoopiski sunniidid, kes ongi suuremal määral opositsioonis presidendi ja valitsusega. Süürias elab ka arvukalt kristlasi, kuid neid on selles konfliktis vähem märgata, samuti sõjapõgenikke Iraagist ja palestiinlasi. Niisiis peab konflikti lahendamiseks ettepanekuid tegema nii valitsusele kui selle vastaspoolele. Euroopa Liidu (ja laiema rahvusvahelise üldsuse) roll oleks vahendamine ehk kolmanda osapoole diplomaatia.
Seni on Euroopa Liit esinenud vahendamisdiplomaatias suhteliselt tagasihoidlikult, püüdes jätta juhtpositsioon Araabia riikidele. Kasutatud on ÜRO Julgeolekunõukogu kui platvormi oma seisukohtade väljatoomiseks. Taktikaliselt on Euroopa Liit al-Assadi valitsuse vastu sisse seadnud kümmekond sanktsiooni, laiemalt selgitanud Bashar al-Assadi tagasiastumise vajadust ning toetanud ÜRO vaatlusmissiooni ja loomulikult ÜRO endise peasekretäri nime kandvat dokumenti - Kofi Annani plaani, kus kuues punktis kutsutakse Süüria konflikti osapooli rahumeelseid lahendusi otsima.
Annani plaani puhul on kohane mainida asjaolu, et endine ÜRO peasekretär (1997-2006) on eelnevatel aastatel (1993-1996) olnud maailmaorganisatsiooni juures kõrge ametnik - rahuvalveoperatsioonide juht. Sellesse ajavahemikku jäävad Rwanda genotsiid ja Srebrenica tapatalgud. Mõlemal juhul olid Kofi Annani alluvuses olevad rahuvalvajad vastavates riikides sees, kuid ei suutnud ära hoida massimõrvu.
Annani tegevust on kritiseeritud kui liiga passiivset või pigem hinnatud tegevusetusena. Siit ka skeptiline suhtumine Süüria hetke-plaani, kus esitatakse küll rida üleskutseid, kuid puudub ajakava punktide täitmiseks. Ja nii muutub Suur Plaan otstarbetuks paberiks, millel puudub tõsisem sisu; rahvusvahelisel üldsusel, sealhulgas Euroopa Liidul – strateegia Süüria suhtes. Kolmanda-osapoole diplomaatia elementaartõde ongi ajakava.
Lõpmatuseni ei saa läbirääkimisi pidada, iseasi kuhu ajaline piir tõmmata. Lähis-Ida kriitikud on nimetanud Annani-plaani «mõttetuks initsiatiiviks», pakkunud välja seitsmenda punktina täpsustatud tähtaegu. Seni on Ida ja Lääne vahelise rahvusvahelise vaidluse ainus kokkupuutepunkt olnud just eelmainitud dokument. Realiseerumise küsitavuse tõttu on see kasulikuks osutunud Venemaale, kes järjepidevalt on kinnitanud, et diplomaatiline mudel rahumeelseteks lahendusteks eksisteerib, ja kõik on selle poolt. Osa Süüria opositsioonist on tänaseks Annani plaanist siiski loobunud. Huvitaval kombel ollakse opositsioonis nüüd huvitatud ÜRO rahuvalvemissioonist.
Muude sanktsioonide kõrval reageeris Euroopa Liit koos mõnede teiste maailma riikidega Houla veresaunale maikuu lõpus sellega, et Süüria diplomaadid saadeti liikmesmaadest välja (nii tegid Suurbritannia, Itaalia, Hispaania, Belgia, Holland, Saksamaa ja Bulgaaria). Loogiliselt vastas analoogse sammuga omaltpoolt Süüria, lubades samas reaalselt sisse viia neli rahvusvahelist «humanitaarkoridori» (mida Venemaa nimetab potentsiaalseteks «sõjakoridorideks») - riigi kõige enam kannatanud linna ja piirkonda.
Kiirelt muutuvate Süüria sündmuste taustal jätkub tänaseni New Yorgist, ÜRO Julgeolekunõukogust alguse saanud rahvusvaheline sõnasõda, mille taustal varjatult relvastatakse konflikti osapooli rahumeelseks kokkuleppeks avalikkuse ees.