Mariita Mattiisen: kodanikualgatus – uue põlvkonna demokraatia

Riigiteadlane Mariita Mattiisen. Foto: Erakogu

Tartu Ülikooli riigiteadlane ja Eesti Euroopa liikumise juhataja Mariita Mattiisen kirjutab Euroopa blogis, et demokraatia ehk rahva võim on ELis võtmas uut pööret, andes kodanikualgatuse näol kodanikele otsese võimaluse ELi poliitikaid mõjutada.

Käesoleva aasta 1. aprillil jõustus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 211/2011 Euroopa kodanikualgatuse kohta. See Lissaboni lepinguga loodud vahend annab miljonile ELi kodanikule samasuguse õiguse nagu on Euroopa Parlamendil ELi toimimise lepingu artikli 225 ja EL nõukogul artikli 241 alusel, võimaldades kodanikel taotlusega otse Euroopa Komisjoni poole pöörduda ning paluda muudatusi Euroopa õigusloomes.

Alates lepingu jõustumisest on Euroopa Komisjonil kohustus kodanike ettepanekuid kaaluda ning arvesse võtta, mis tähendab, et kodanikel hakkab olema senisest rohkem võimalusi liidu asjades kaasa rääkida. Kodanikualgatuse näol on tegemist ELi kodanikele võimalusega ühineda ja mõjutada Euroopa poliitikat ja osaleda poliitika kujundamises, kutsudes Euroopa Komisjoni üles tegema seadusandlikku ettepanekut ja seeläbi osaleda ELi õigusloome protsessis. Komisjonile saab õigusloome ettepanekuid teha tema kompetentsi piirides ning Euroopa Liidu põhiväärtusi arvestades. Näiteks ei saa olla algatuse objektiks nõudmises, mis on vastuolus ELi põhimõtetega.

Olenemata ELi demokraatlikust olemusest ja põhimõtetest, on ELi üks probleemidest olnud nimelt kodanike vähene osalus liidu poliitikate kujundamisel. Uus kodanikualgatus on seega hea osalusdemokraatia vahend, tuues ELi oma kodanikele lähemale. Algatust peab toetama vähemalt 1 miljon ELi kodanikku vähemalt seitsmest liikmesriigist, mille puhul on nõutav minimaalne allakirjutanute arv (Eestis on selleks arvuks 4500 kodanikku).

Nimetatud määruses sätestatakse kodanikualgatuse alustamise ja läbiviimise kord ning reeglid. Samuti pakub parlament algatuse paremaks toimimiseks ja esitlemiseks algatuse organiseerijatele vajadusel ka tuge.

Teoorias on kodanikualgatuse käivitamine suhteliselt lihtne: kõigepealt peavad kodanikud moodustama kodanike komitee, mis koosneb vähemalt seitsmest erinevast ELi liikmesriigi kodanikust. Komitee liikmeteks saavad olla kõik ELi kodanikud, kes on piisavalt vanad Euroopa Parlamendi valimistel hääletamiseks (valdavalt on see vanus ELi riikides 18). Algatust ei saa alustada organisatsioonid või Euroopa Parlamendi liikmed, kuid neil on võimalik algatuse toetuseks oma hääl anda. Kui komitee on algatuse registreerinud ning saanud positiivse vastuse, on korraldajatel aega 12 kuud, et koguda kokku miljon allkirja, mille järel saab allkirjad esitada kontrollimisele oma riigi pädevale asutusele, mis teostab kontrolli vastavalt oma riigi seadustele.

Eduka algatuse vaatab komisjon läbi, mille jooksul selgitatakse välja algatuse põhimõte, tõstatatud küsimused ning antakse korraldajatele võimalus oma algatust EP avalikul kuulamisel tutvustada, pärast mida võtab komisjon vastu ametliku seisukoha. Kui komisjon peab algatust vajalikuks ja oluliseks, teeb ta selle põhjal seadusandliku ettepaneku ning algab tavapärane seadusandlik menetlus.

Kõnealuse määruse näol on tegemist väga hea ning euroopalikke väärtusi ja demokraatlikumat liitu propageeriva ideega. Kuid sageli kipub EL retoorikas olema ilusam ja suurejoonelisem kui tegelikkuses. Ehkki praktikas on sellise süsteemi efektiivsust veel vara hinnata, võib kodanikualgatuse läbiviimine esmaste oletuste kohaselt siiski osutuda mõnevõrra keeruliseks. Algatuse näol peab olema tegemist üleskutsega Euroopa Komisjonile uue õigusakti ettepaneku tegemiseks, mistõttu on äärmiselt oluline korraldajate informeeritus juba olemasolevatest ELi õigusaktidest ning valdkondadest, kus komisjonil on pädevus. Kuigi komisjon on valmis algatuse korraldajaid igati abistama, nõuab see siiski lisaressursse. Kodanikke tuleb selgelt ja täpselt informeerida kodanikualgatuse reeglitest ja nõuetest ning täpsustada, mida saab Euroopa Komisjonilt paluda, kuna määruse rakendamisel ja efektiivsusel on suur roll nimelt kodanikel endil. Algatused peaksid eelkõige lähtuma Euroopalikest väärtustest ja põhimõtetest, mis aitavad muuta Euroopa demokraatlikumaks ja tõhusamalt toimivaks, luues seeläbi ka tugevama kodanikuühiskonna.

Täna jääb mulje, et kodanike grupil on algatust alustada suhteliselt lihtne, kuid edukalt lõpule viia küllaltki raske. Näiteks tundub aasta miljoni allkirja kogumiseks mõnevõrra lühike aeg. Tõenäoliselt suudavad seda vaid väga hästi organiseeritud kodanikualgatused või organisatsioonid, millel on hea võrgustik mitmes ELi liikmesriigis. Samuti on arutletud, kas väga spetsiifiliste isikuandmete kogumine algatuse raames on vajalik või mitte. Kuna allkirjade autentimist otseselt ei toimu, siis teoreetiliselt on võimalik ka lihtsamalt ja kiiremalt toetusi koguda. Isikuandmete kogumisel tuleb korraldajatel ka kindlasti järgida kehtivate õigusaktide sätteid andmekaitse kohta.

Kodanikualgatuse peamine edu või edutus sõltub aga siiski komisjoni vastusest. Ühte miljonit kodanikku on keeruline ignoreerida, kuid kodanikualgatus, selliselt nagu algselt mõeldud, hakkab toimima alles siis, kui inimesed tunnevad, et neid on kuulda võetud. Ehk siis kui mõni algatus on reaalselt läbi läinud ja vastav muudatus õigusaktina vastu võetud. Kui kodanikealgatusi aga hakatakse erinevatel põhjustel tagasi lükkama, võib see anda hoopis vastupidise efekti.

Kodanikualgatust võib pidada uueks tasemeks Euroopa Liidu demokraatia arengus, mis näitab, et demokraatiaga on võimalik minna veelgi kaugemale, kui see siiani on olnud. Loodud on konkreetne mehhanism, et kaasata kodanikke otseselt ELi poliitika kujundamisse. Kui praegu on kodanikud Euroopa Parlamendis esindatud vaid valitud saadikute kaudu, siis kodanikualgatus lähendab kodanikke ELile veelgi. Tegemist on tõesti suure sammuga Euroopa Liidu demokraatia arengus, kuid kuidas see praktikas toimima hakkab, on hetkel veel vara öelda.