Anneli Kommer: Maastrichti leping 20, ühismündid 10

Anneli Kommer Foto: Erakogu

Tänavu 20 sünnipäeva tähistav Euroopa ühisraha üksi ei anna kaitset majandusšokkide vastu, kirjutab Tallinna Ülikooli majanduslektor Euroopa blogis, lisaks tuleb rohkem integreerida majandus- ja fiskaalpoliitikat.

Tänavune aasta on tähelepanuväärne: möödub kakskümmend aastat ajast, kui väikeses Hollandi linnas, Saksamaa ja Belgia piiri ääres, kirjutati alla uuele integreeritud Euroopa aluslepingule, mis omakorda tähendas ka otsust ühisrahale üleminekuks. Tõsi küll, ühtse ja stabiilse Euroopa rahasüsteemi idee ulatub juba 1960. aastatesse ning pärast ebaõnnestunud katset 1970. aastate algul (tuntud kui Werneri raport ), ning kolmeetapilist üleminekuperioodi 1990. aastatel, jõudsid ühisraha mündid ja paberraha tavakodaniku rahakotti kümme aastat tagasi, 1. jaanuaril 2002.

Pärast euro kasutuselevõttu oli taevas pikka aega pilvitu, ühisrahale üleminek võimaldas suurendada riikide heaolu, kuid ülemaailmse finantskriisi tagajärjel Euroopas üles kerkinud võlakriis tõi välja ka ühisraha nõrgad küljed. Nimelt selgus, et ühisraha ei anna garantiid selleks puhuks, kui liikmesriike tabavad majandusšokid.

Rahaliidu teoreetiline taust tugineb optimaalse valuutapiirkonna* teooriale, mille aluseks peetakse Robert Mundelli 1961. aastal ilmunud artiklit** , mida tänaseks on ulatuslikult edasi arendanud mitu autorit. Optimaalse valuutapiirkonnana käsitletakse geograafilist regiooni, kus ühtse valuuta omamise tulemusena on võimalik suurendada majanduslikku efektiivsust ja seeläbi heaolu kasvu kogu regioonis. Teooria püüab selgitada, missugustele tingimustele peaksid vastama regioonid või riigid selleks, et rahaliidu moodustamine suurendaks riikide heaolu ning välja tuua neid tingimusi, millal riigid ei pruugi näha rahaliidu eeliseid fikseeritud või ujuva vahetuskursisüsteemiga võrreldes.

Ühtse valuuta omamisest valuutapiirkonnas saadav majanduslik kasu tuleneb mitmest tegurist. Rahaliidu moodustamise tulemusena võib piirkonnas kasvada mikroökonoomiline efektiivsus läbi raharingluse laienemise ja transaktsioonikulude vähenemise ning suureneda makromajanduslik stabiilsus läbi piirkonna majandusliku integratsiooni ja majanduspoliitika usaldusväärsuse kasvu.

Kuigi üldiselt võib öelda, et valuutakursside fikseerimisest ja ühtse valuuta omamisest saavad rahaliidus olevad riigid tervikuna majanduslikku kasu, võib erinevate riikide puhul olla rida põhjuseid, miks siiski ei oleks soovitav fikseerida oma valuutakursse ehk rahaliidus olevate riikide hulgas on nii võitjaid kui kaotajaid. Alljärgnevalt on rõhutatud mõnda asjaolu (R. Mundelli toodud loetelu asjaoludest*** ), mille puhul riik võiks olla vastu valuutakursi fikseerimisele optimaalse valuutapiirkonna kursi suhtes või ühinemisele rahaliiduga.

Riik võib soovida säilitada erinevat inflatsioonimäära rahaliidu inflatsioonimäärast. Riikide erinevad inflatsioonimäärad võivad näidata erinevusi majanduse struktuuris. Rahaliidus toimib inflatsioonimäärade ühtlustumine, mis toob kaasa traditsiooniliselt kõrgema inflatsioonimääraga riigile majanduse kasvutempo aeglustumise. Siin tuleb rõhutada, et inflatsioonimäärade erinevused ei pea olema ilmtingimata negatiivsed, vähemarenenud riikide puhul on loomulik areng nn «kinnipüüdmise protsess». Samas rahaliiduga ühinemine pidurdab seda protsessi.

Üldiselt võib öelda, et mida avatum ja väiksem on majandus, seda tõenäolisem on positiivne efekt valuutakursi fikseerimisest ja rahaliidu moodustamisest. Kui aga hinnad ja palgad on allapoole langemise suhtes jäigad, siis on parem abinõu kasutada vahetuskursi reguleerimist ja valuutat devalveerida majanduse konkurentsivõime parandamiseks. Niisugune poliitika on otstarbekas suuremate tööstusriikide puhul, kes ei sõltu olulisel määral imporditavatest tootmisteguritest. Rahaliiduga ühinemine võib anda tagasilöögi riigi konkurentsivõimele.
Riigi poliitiline võim ei suuda tagada eelarve tasakaalu. Majandusšokkide mõju majandusele on oluliselt suurem riikides, mis on spetsialiseerunud piiratud hulgale (traditsioonilistele) toodetele. Need piirkonnad on enamasti ka kõrgema tööpuuduse tasemega ja vajadusega suuremate toetuste järele. Rahaliiduga ühinemine välistab väliskaubanduse isoleerimise ning kaubavahetuse mõjutamise vahetuskursi kaudu.

Eelöeldust tuleneb, et rahaliiduga on ühinenud erinevad riigid, kellest mõned, ainult riigi kitsalt majanduslikust ratsionaalsusest lähtuvalt, oleksid võinud olla majanduslikult edukamad iseseisvat monetaarpoliitikat rakendades. Kuivõrd ühisrahale üleminek on võtnud neilt riikidelt olulise majanduspoliitika mõjutamise hoova, peab rahaliit täna silmitsi seisma võlakriisi väljakutsetega.

Seega võib öelda, et täitmaks unistust riikide majandusliku heaolu suurendamisest, ei piisa ainult ühtsest rahapoliitikast. Ühisraha ei anna kaitset majandusšokkide vastu, vaid lisaks on vajalik ka majanduspoliitika ja fiskaalpoliitika suurem integratsioon. Seda mõistes on juba alla kirjutatud kahele uuele aluslepingule: fiskaalkokkuleppele, mille kohaselt peavad riigid kehtestama tasakaalus eelarve nõude ja stabiilsusmehhanismi loomise lepingule, millega tagatakse euroala riikide majanduslik stabiilsus, kasutades vajadusel erinevaid finantsinstrumente. Tulevik näitab, kas see on samm järgmise majandusintegratsiooni vormi, poliitilise liidu suunas.

* Optimum Currency Area (OCA)
** Mundell, R, (1961) «A Theory of Optimum Currency Areas», American Economic Review 51, September, pp. 657-664
*** Mundell, R, (1997) Optimum Currency Areas http://www.columbia.edu/~ram15/eOCATAviv4.html