Matthew Crandall: Euroopa julgeoleku paradoks

Matthew Crandall. Foto: Erakogu

Afganistani sõjal ei ole Eesti jaoks mingit strateegilist tähtsust ning Eesti sõdib seal peamiselt selleks, et näidata oma liitlasele USA-le üles toetust, kirjutab riigiteadlane Matthew Crandall Postimehe arvamusportaali Euroopa blogis.

Hiljutisel NATO tippkohtumisel räägiti mitmest huvitavast sündmusest. Balti riikide jaoks oli eriti tähtis, et NATO otsustas jätkata õhuturbemissiooni. USA jaoks oli oluline, et NATO kiitis heaks Obama plaani lahkuda Afghanistanist 2014. aastaks. Samuti teavitati, et raketikilbi süsteem hakkas toimima.  Kuigi kõik need teemad on saanud palju meediakajastust, pole käsitletud veelgi olulisemat teemat – Euroopa julgeoleku paradoksi.  Euroopa vajab USA juhtimist, aga Euroopal ei ole samad julgeolekuhuvid nagu USA-l. Euroopa vajab NATOt, sest nad ei ole võimelised ise julgeolekut tagama. Euroopa riikidel ei ole poliitilist tahet tegutseda üksmeelselt julgeoleku tagamiseks, mis ilmnes Balkanil 1990ndatel. Normaalsetes olukordades ei suuda Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa ja Itaalia üksmeelselt toimida, et tagada Euroopa julgeolek. USA juhatuse all NATOs suudavad need riigid koos toimida ja seega on probleem lahendatud. USA on nagu muna, mis hoiab koos vett ja õli.

Külm sõja ajal oli see kokkulepe ideaalne, see kaitses Euroopat ühise ohu eest. Praeguses unipolaarses maailmas, ilma ühise ohuta, tekitab see probleeme. Tuntud akadeemik Stephen Walt nimetab neid probleeme kinnijäämiseks (entrapment) ja hülgamiseks (abandonment). Nüüd, kui külm sõda on lõppenud, ei vaja USA Euroopat nii palju nagu siis, kui maailm oli bipolaarne. See suurendab hülgamise tõenäosust. Sissetungi või puhta sõjalise agressiooni korral ei peaks USA tõenäoliselt kinni NATO 5. artikli kohustusest. Kuid tänapäeva keerulises maailmas on puhas sõjaline agressioon haruldane ja sageli tulenevad konfliktid riigisisestest probleemidest (Vene-Gruusia sõda).  Enam ei sõdita tankide ja rakettidega, vaid energia- ja küberjulgeoleku sektoris. Enamiku olukordade puhul, mis tulevikus esile kerkivad, oleks USA-l lihtne vältida 5. artikli kohustusi.

Arvestades asjaolu, et USA ei hinda liitlasi nagu külma sõja ajal, on hülgamine paljude Euroopa riikide mure. See toob kaasa järgmise probleemi – kinnijäämise. Riigid, mis kardavad hülgamist, on need, kes püüavad rahuldada USAd, et tulevikus neid ei hüljataks. Need riigid kaasatakse seejärel USA konfliktidesse, kus neil ei ole strateegilisi huvisid.  See on juhtunud Eestiga, näiteks Afganistani sõda.  Eesti sõdurid võitlevad Afganistanis ilma piiranguteta, mille tagajärjel on mitu Eesti sõdurit surma või haavatata saanud.  Eesti on samuti valmis rahaliselt toetama Afganistani, pärast seda, kui sõdurid lahkuvad, ning Eesti on nõus kulutama 2 protsenti SKPst kaitsekulutuste peale. Afganistani sõjal ei ole Eesti jaoks mingit strateegilist tähtsust. Kas Afganistanist saab ebaõnnestunud (failed) riik, islami riik või lööb seal õitsema demokraatia, ei mõjuta see Eestit absoluutselt. Eesti võitleb Afganistanis, et näidata solidaarsust USAga. Seda võib vaadelda teatud tüüpi kindlustusena: Eesti näitab poliitilist toetust USA-le nüüd, lootes, et USA ei unusta teda hiljem. Muidugi on see vere ja aarde raiskamine, kui võideldakse sõjas, millel pole strateegilist väärtust. Võimalik, et alternatiiv on isegi halvem variant. Kui Euroopa riigid ei soovi toetada USAd, ei ole USA enam valmis Euroopat toetama. Riigijuhid nimetavad NATO tippkohtumist edukaks, kuid see ei mõjuta põhilisi Euroopa julgeoleku probleeme. Kuni Euroopa tahab ise oma turvalisuse eest vastutada, paradoks jätkub.