Leif Kalev: Euroopa Liit ja rändav inimene

Leif Kalev. Foto: Liis Treimann

Väljarändajate teemast möödavaatamise või lihtsakoeliste tagasimeelitamisskeemide asemel vajame palju läbimõeldumat ja nende inimeste tegelikku olukorda arvestavat hargmaisuse poliitikat, kirjutab riigiteadlane Leif Kalev Postimehe arvamusportaali Euroopa blogis.

Euroopa Liidust rääkides kerkivad tavaliselt üles teemad nagu suveräänsus, otsustuspädevused ja -viisid, institutsioonide suhted. Inimesedki kipuvad tulema jutuks halduslahenduste ühe osapoolena, olgu siis tarbijaõiguste kandjate, eurokriisi võimaliku kahjumi kinnimaksjate või interaktiivse kaasamismängu osalistena.

Samas toob liidu toimimine kaasa sügavamad muutused inimeste võimalusteruumis. Muutuste mootoriks on tavaliselt ühisreeglite kinnistumine igapäevaelus, jõudmine harjumuslikesse mõtlemis- ja käitumisviisidesse. Ilmekaks näiteks on hästituttav liidus liikumise, töötamise, äri ja elamise vabadus, mis on selgelt hakanud kujundama ka uute liikmesriikide ja nende elanike võimalusi ja valikuid.

Jalgadega hääletamine

Plaanimajandusest üleilmastumisse sattunud Kesk- ja Ida-Euroopas tekkis algul paljudes valdkondades töötajate üleküllus ja vajadus leppida napi palgaga, sest ukse taga oli järjekord. Seda võimendas huvi kapitali kiireks kasvatamiseks ja globaalse investeerimisraha voolavus.

Euroopa Liidu liikmelisus hakkas kujunenud odava tööjõu ehk teisisõnu vaesuse keskset lahendust murendama. Töötajaid, kelle oskusi võis rakendada ka mujal ning kellel ärksust ja võimalusi kolida, omandasid uue läbirääkimispositsiooni. Kui tööturg ei suutnud sellega kohanduda, kasvas väljaränne.

Mõistagi on inimesed liikunud ka õpingute, pereloomise ja teistel põhjustel. Ning ka kohalikud ettevõtjad või äri alustajad pole istunud käed rüpes, vaid katsetanud õnne teistel turgudel. Uute liikmesriikide esimest kümnendit iseloomustavad suured rändevood.

Iseenesest on teadmine, et ka teistes riikides saab vabalt elada ja tegutseda, elementaarne. Poola torumehe kujunditel tulevad juba juubelid. Suurel hulgal inimestel on nii väljarände kui tagasituleku kogemus, mõnel isegi mitmekordne. Samas on rändel ja võrgustumisel jätkumõjud, mis omandavad aja jooksul üha kesksema tähenduse.

Hargmaistumine

Kui inimene rändab ühest riigist teise, ei tähenda see tavaliselt kõigi sidemete katkemist. Paljud elavad sisuliselt mitmes riigis korraga. Seda nimetatakse hargmaisuseks (transnationalism).

Hiljuti lõppes teadaolevalt esimene põhjalikum Eestit hõlmanud hargmaisuse uuring, Euroopa Komisjoni rahastatud kaheksa riigi teadlaste ühisprojekt Trans-Net, mille raames uuriti ka Eesti-Soome hargmaisust. Eesti keeles saab sellega tutvuda järgmistes Riigikogu Toimetiste ja TLÜ Riigiteaduste Instituudi ajakirja Acta Politica numbrites (inglise keeles vaata näiteks siit).

Siinse artikli jaoks on kõnekas, et kuigi Eesti ja Soome vahel on tihedad sidemed vähemalt taasiseseisvusaja jooksul, on Euroopa Liit hargmaistumist selgelt võimendanud. Paljude jaoks on hargmaisus tänaseks eluviis, nad elavad ja tegutsevad igapäevaselt mõlemas riigis. Sarnaselt juba ammu USA-s toimuvale muutuvad nüüd ka eurooplased, sealhulgas eestlased, julgemalt rändavateks inimesteks (homo iter), kes suudavad oma elus teha valikuid ja ringi liikuda (ka Eestisse tagasi liikuda).

Pole kuigi mõistlik märgistada Eesti ja Soome vahel liikujaid isamaareeturite või eluheidikutena. Tegu on sageli ettevõtlike ja võimekate inimestega, kes löövad uues elukohariigis läbi. Suur hulk ei unusta ka oma päritolumaad (ehkki nad ei ole alati rahul seal valitseva elukorraldusega) ja on valmis selle arengusse teatud määral panustama.

Väljarändajate teemast möödavaatamise või lihtsakoeliste tagasimeelitamisskeemide asemel vajame palju läbimõeldumat ja nende inimeste tegelikku olukorda arvestavat hargmaisuse poliitikat. Nii uutel kui vanadel väliseestlastel, aga ka Eestisse sisserännanud välismaalastel on sidemeid, pädevusi ja adekvaatse lähenemise puhul ka valmidust neid kasutada. Küsimus on, kui hästi me neid võimalusi tunneme ja kuivõrd oleme valmis nende positiivses võtmes kasutamiseks.

Paljud inimesed on uute võimalustega kohanenud, nüüd tuleb omakorda õppida elama nende uute eluviisidega. Hargmaisuse võimaluste positiivses võtmes kasutamine eeldab sihipärast tööd, nii reaalse olukorra selgitamisel, sobivate tegevuste kavandamisel kui elluviimisel. Euroopa Liidus ja üleilmastuvas maailmas paikneva väikese Eesti jaoks on see oluline ja seni üsna vähe kasutatud ressurss.