On viimane aeg rääkida tõtt. Avalikult. Sest vastasel korral ei hävita me mitte ainult võimalust muuta poliitikat ausamaks, vaid seame ohtu Eesti riikliku julgeoleku, tuleviku ja iseseisvuse.
Tunnistan, et olen annetanud erakonna kassasse raha, mis ei ole olnud minu oma ja mille päritolu ma ei tea.

Reformierakonna kvartaliaruannetes seisab:
17.02.10. Annetus 20 000,00
Silver Meikar
09.03.10. Annetus 20 000,00
Silver Meikar
05.04.10. Annetus 25 000,00
Silver Meikar
30.06.10. Annetus 10 000,00
Silver Meikar
30.11.09. Annetus 20 000,00
Silver Meikar
03.12.09. Annetus 20 000,00
Silver Meikar

Selle raha andis mulle ümbrikus Kalev Lillo, kes tollal töötas Reformierakonna kontoris juhtival kohal. Enne annetamist helistas mulle peasekretär Kristen Michal ja küsis, kas olen nõus erakonda toetama. «Muidugi oleksin nõus,» vastasin ja lisasin: «kuid ega väga palju antud hetkel võimalik ei ole.» Sain teada, et ega see tegelikult mulle mingeid kulusid kaasa ei toogi. Mulle antakse sulas kontole kandmiseks nii suur summa, mis kahtlasena ei näiks. «Mis seal ikka, teeme ära,» vastasin rehepapi kombel.

5. juulil 2010 sai Reformierakonna peasekretär Kristen Michali kinnitada, et erakonnal pole laene ega võlgu. Sama argumenti kasutati põhjendusena, miks meie majanduspoliitika on parem ja ausam kui teistel. 2011. aastal võitis Reformierakond valimised...

Paljukiidetud NO99 projekt «Ühtne Eesti» ei saanudki muudatusi tuua. Nii nagu üks artikkel, ei saa ka üks teatriprojekt murda aastatega ehitatud ringkaitset. Valimiskoolide avameelsest ja tõesest analüüsist hoolimata voolab musta raha erakondade kontoritesse samal viisil edasi ning ka pesumasin töötab täiel võimsusel. Mõned varuosad on nüüdseks küll ebausaldusväärsuse või töökindluse puudumise tõttu välja vahetatud.

«Seda skeemi kasutavad kõik erakonnad,» teatas Jaak Prints Valimiskooli neljanda osa esimeses vaatuses. «Rahapesusüsteem on hästi toimiv, tõhus, ja mis peamine, salajane. Keegi ei saa teada, kes on raha taga ja kellele erakond teene võlgu on.» Küsimuse peale, kas see toimub siiani, vastas mulle eelmisel nädalal üks riigikogu liige retooriliselt: «Miks peaks efektiivselt toimivat süsteemi muutma?»

Sarnaselt on toetanud erakonda kümned liikmed, nii riigikogust kui ka piirkondadest. Nende nimesid ei hakka ma välja tooma (tehku nad seda ise), sest nad moodustavad kogu musta ahela kõige valgema osa. Nad ei saanud tehingust otsest isiklikku kasu ning eks ole ju raske öelda «ei», kui erakond palub abi. Kuid minu ja nende süü on, et nõustumise ja vaikimisega oleme võimaldanud sellel rahapesusüsteemil edukalt toimida.

Kui keegi soovib toetada parteid maailmavaateliste seisukohtade pärast, siis teeb ta seda ausalt ja avalikult. Ta on uhke, tal pole midagi varjata. Ärimees, kes soovib annetust varjata, teeb seda muudel eesmärkidel. Varjamise eesmärgiks võib olla näiteks soov peletada eemale tülikad küsimused, miks just see ettevõte võitis hanke või sai otsetellimuse.

Kahtlustuse kohaselt pakkusid Ester Tuiksoo ja Priit Toobal rahalise toetuse eest võimalust, et nad mõjutavad nii teenuseid tellivaid ametnikke kui ka teiste projektide finantseerimisotsuste vastuvõtjaid ärimehele soovitul viisil. Paradoksaalselt päästsid reformierakondlase Mati Eliste tublid advokaadid Keskerakonna riigikogu liikmed, sest suutsid riigikohtule veenvalt tõestada, et mõjuvõimuga kauplemise paragrahvid on vildakad.

Kapo süüdistamine selles, et nad algatasid Toobali ja Tuiksoo vastu menetluse, on kohatu. Samuti seisab hala opositsioonierakondade kiusamise üle savijalgadel. Keskerakond on paljuski rohkem võimul kui IRL, sest nende ainujuhtimise alla kuulub linn, kust voolab läbi kolmveerand Eesti rahast.

Kui riigikohtu otsus ei võimalda Toobalit ja Tuiksood mõjuvõimuga kauplemise eest süüdi mõista, peab Võru ärimehe Jüri Luige raha parteile (ja endale?) kantimise asjus hinnangu andma avalikkus. Vastasel korral põlistame taas ja lõplikult sellise rahapesu jokk-staatuse.

Eelmise aasta 2. detsembril kinnitas justiitsminister Kristen Michal, et Eestis kehtivad erakondadele piisavalt karmid piirangud ning probleem pole mitte niivõrd parteides, kuivõrd ebaausates inimestes («Justiitsminister erakondade rahaasjades probleemi ei näe», PM 2.12.2011). Saan suuresti nõustuda väite teise poolega. Kuigi rahastamise jokk-skeemidest on teadlik suur osa parteide eliidist, usub enamik erakondade liikmetest siiralt oma maailmavaate õigsusesse ning soovivad ausalt Eestit paremaks muuta.

Paraku on just ebaausad erakondlased organisatsiooni vähkkasvajaks ning enne ei saa organism terveks, kuni avalikkuse keemiaravi või kohtu skalpell pole oma tööd teinud. Olen rääkinud erakonna eluohtlikust mürgitajast mitmete Reformierakonna liikmetega, aga ka spetsialistidega väljastpoolt, näiteks endise õiguskantsleri Allar Jõksiga, ning ühiselt oleme mõelnud, mida haiguse vastu teha saab. Jõks tõi rea ideid välja ka eile ETV «Terevisiooni» otse-eetris.

Olen uskunud, et ebaausaid ja -eetilisi inimesi on võimalik korrale kutsuda erakonnasiseseid mehhanisme kasutades. Pühajärve kogukonna võitlus oma kooli eest näitas paraku, et Otepää reformierakondlastest poliitikaeliidi võimu kuritarvitamist ei peatatud mitte erakonnasisese selgitamisega, vaid Tartu halduskohtu otsusega ning nende tegevusele ei andnud hukkamõistvat hinnangut mitte aukohus, vaid meedia ja avalikkus.

Diktatuurides hoiab rahvast kontrolli all hirm, demokraatiates häbi. Erakondade väärkäitumise puhul mängivad rolli mõlemad. Mul on häbi, et olen annetanud erakonnale varjatud raha, ning loodan, et sama tunne valdab ka teisi. Häbist võib aususe ja vabanduse palumise abil üle saada, ükskõiksusest aga mitte.

Saksamaal karistatakse kriminaalkorras kõiki rahapesuahela liikmeid, Eestis ei saa enam karistada isegi neid, kes ettevõtjatelt raha küsisid või kilekottides seda erakonna kontorisse tassisid. Võib-olla ongi praegune olukord hea, sest enam ei pea rahapesusüsteemi võtmeisikud tundma hirmu võimaliku vanglakaristuse ees ning takistuseks on jäänud vaid häbi.

Süüdlaste karistamisest on palju olulisem esiteks see, et erakonna rahastamine muutuks ausamaks. Isegi need, kes ei julge avalikult oma tegusid tunnistada, tunnevad ehk nüüd nii suurt häbi, et edaspidi keelduvad rahapesuahela viimases etapis osalema.

Veelgi olulisem on, et erakondadele musta raha toojate nimed saaksid avalikuks. Vaid nii kaob neil võimalus ähvardada juhtivatel kohtadel olevaid poliitikuid ning nõuda neilt avalikustamise ähvardusel erakonnale kanditud raha eest tasu. Mõelge, kui mõnesaja euro eest sai kahtlase taustaga Luik osta mõjuvõimu kahe riigikogu liikme üle, siis mida saavad nõuda praegustele ministritele, endistele peasekretäridele, kümneid kordi suuremaid summasid toonud ärimehed?

Hirm poliitilise karjääri kaotamise pärast, häbi sõprade ja avalikkuse ees on võimsad argumendid. Mida suuremad on poliitilised ambitsioonid, seda suurem on valmisolek kasutada ükskõik milliseid võimalusi teema kinni mätsida, sealhulgas täita varjatud annetajate huvisid ning kasutada administratiivset võimekust vastaste hävitamiseks.

Nii läheb osa avalikust võimust salajaste hallide kardinalide kätte ning tulemuseks on Ukraina stiilis oligarhide riik, kus kõik süsteemi vastu astujad hävitatakse alguses PR-masinate poolt, siis majanduslikult ja lõpuks otseselt. Selline stsenaarium seab ohtu Eesti riikliku julgeoleku, tuleviku ja iseseisvuse.

Silver Meikar: erakondade rahastamisest. Ausalt

JuhtkiriNüüd tuleb mõelda ka Karabahhi armeenlastele