Krista Kaer: sünge lugu

Krista Kaer Foto: Peeter Langovits

Ilfi ja Petrovi raamatus «Kaksteist tooli» on tore tegelane Inimsööja Ellotška, kes saab elus hakkama 30 sõnaga. Nii näiteks oli üks väheseid omadussõnu, mida ta kasutas, «sünge» – «sünge kass», «sünge lugu».

Viimasel ajal meenub Ellotška mulle sageli, kui ma loen ajalehti, kuulen, kuidas eesti keelt kasutatakse, ja libistan pilgu üle noorte inimeste romaanikatsetuste. Ja nüüd ka seoses sellega, et emakeele ja kirjanduse tundide arvu hakatakse koolides vähendama.

Seda, et neid tunde on niigi vähe, on juba üsna kaua räägitud. Nagu ka seda, et kui võõrkeelt õpetatakse suhteliselt väikestele rühmadele, siis eesti keelt ja kirjandust kogu klassile korraga, mis teeb võimatuks kirjandusteosest nõnda rääkimise, et kõik sõna saaksid. Suur osa neist rääkimistest toimub aga üritustel nagu «Paabeli raamatukogu», kirjandus- ja keelekonverentsid ja muud keelt ja kirjandust armastavate inimeste kokkusaamised. Nii seal siis koos kurvastatakse ja nenditakse, et vähemalt see saalitäis rahvast veel muretseb ja võib-olla ehk leidub teinegi saalitäis ja mõned, kes ei saanud täna tulla.

Programmimuutust põhjendatakse sellega, et tunnid peaksid nii muutuma huvitavamaks ja materjal õpilastele lihtsamini omandatavaks. Ja nagu kuulda oli, polevat emakeeletunnid üldse nii olulised, sest emakeelt räägitakse ka näiteks loodusõpetuse tunnis.

Mida teha aga siis, kui emakeele tase on juba selline, et laps ei saa näiteks loodusõpetuse või matemaatika tunnis aru, millest jutt käib? Ja aru ei saa ta põhjusel, et tal pole sõnavara.

Sõnavara koguneb aegamööda ja eelkõige lugedes. Kui seda harjumust ja kogemust lapseeast peale ei kujune, siis võib juhtuda, et hiljem jäävad arusaamatuks ka suhteliselt lihtsad tekstid. Äärmisel juhul ollakse võimeline aimama, millest jutt üldiselt käib.

Praegu on veel inimesi, kes ka võõrkeelt osates eelistavad lugeda raamatute häid tõlkeid eesti keelde. Sest tihti suudetakse küll haarata sündmustikku, aga mitte kõiki peensusi ja stiili.

Kes hakkaks varsti lugejatele eestikeelseid raamatuid tõlkima? Lihtsustatud kiirvariant Lutsu «Kevadest», Tammsaarest, Tuglasest, Gailiti «Toomas Nipenaadist». Kas need näeksid välja nagu need lühivariandid maailmaklassikast, mida võib leida ka Eesti poodidest ja raamatukogudest? Lihtsustatud «Kolm musketäri» või «Dorian Gray portree»? Kaante vahele pandud kirjeldused, kes kellega käib, kes kuhu läheb ja kes kelle maha lööb? Need ei ole mitte raamatud, vaid laibad, millest on igasugune hing lihtsustamiseks ja lugemise «kiirendamiseks» välja pigistatud.

Lihtsustamise ja kiirendamise tulemused on juba näha – üha rohkem võib lugeda ja kuulda eesti keelt, kus sõnade mõjuväljast ei ole aru saadud, sõnu kasutatakse nihkes või lausa valesti. Kui eesmärgiks on kogu aeg võimalikult löövalt väljendumine, muutub see ühtlaseks mürataustaks, mis ei tõmba enam tähelepanu, vaid nüristab.

Kuidas on veel võimalik kedagi esile tõsta, kui kõik on super või mega? Kuidas kirjeldada tragöödiat, kui häving käib kaasas kõige igapäevasemate asjade kirjeldustega?

Keel peab muidugi muutuma ja seda ei ole võimalik takistada. Uued sõnad tulevad kasutusse ka võõrkeeltest, kuid see muutumine peaks toimuma täienemise, rikastumise ja arenemise teel, mitte nii, et üks suupärane mugandus võõrkeelest tõrjub välja mitu värvikat omasõna. Ja tõrjub välja just sellepärast, et neid omasõnu ei teata enam. Ei teata sellepärast, et loetakse hädapärast vaid ajakirjandust, kus paraku võimutseb just seesama laen.  

Peaks olema selge, et keel on hädavajalik tööriist, millega me oma mõtteid, tundeid ja tahtmisi väljendame, kuid lugemisega ei rikasta me üksnes oma keelt. Ilukirjanduse lugemine arendab inimese mõtte- ja tundemaailma. See on tõepoolest aabitsatõde, aga pole midagi parata, aina rohkem tundub, et aabitsatõdesid tuleb hakata kordama.

Kirjanik Doris Lessing ütles, et kui rääkida inimesega, kes on küll oma ala spetsialist, kuid pole peaaegu kunagi ilukirjandust lugenud, siis märkad, et sa räägid temaga, nagu oleks tal arengupeetus, sa lihtsustad oma lauseid, loobud varjunditest ja pooltoonidest.

Neid uksi sellesse rikkamasse ja värvilisemasse maailma, kus on olemas pooltoonid, varjundid, tunded ja kogemused, avavad paljude laste jaoks just emakeeleõpetajad. Aga neil on vaja selleks aega ja võimalust. Neile peaksid olema toeks rahvaraamatukogud, kuid praegu ei jätku seal sageli õpetaja valitud raamatuid isegi mitte ühele klassitäiele lastele, sest raha pole.

Sel aastal kärbiti raamatukogudele eraldatud raha veelgi. Kokkuhoid on kindlasti vajalik asi, aga raamatutesse tuleks suhtuda kui esmatarbekaupa – need peaksid olema kättesaadavad.

Sageli on öeldud, et ei maksa viriseda, sest juhmistumine toimub terves maailmas. Kas see on ikka päris nii? Õigem oleks võib-olla öelda, et toimub kihistumine.

Näiteks Inglismaal pole täheldatud mingit juhmistumist nende noorte seas, keda koolitatakse heades koolides otsustajateks ja valitsejateks. Vastupidi, nende teadmised kasvavad ja neil ei ole ka mingeid raskusi ei eneseväljenduse ega keerulisematest sõnadest arusaamisega. Küllap võib sama öelda teistegi suuremate Euroopa riikide kohta.

Samal ajal aga on olemas teinegi suundumus. Hiljuti Eestis käinud Briti prosaist, luuletaja ja näitekirjanik Adam Thorpe ütles, et Inglismaal on tekkinud lumpenkiht, milleni ei ulatu ka kõige suuremate ponnistustega ükski kultuurikiir. Võib-olla saab Inglismaa seda endale lubada, sest seal jätkub veel tuhandeid inimesi, kes seisavad kannatlikult ka külma vihma käes, et pääseda kuulama kirjanikku. Eesti seda endale lubada ei saa.

Selleks, et tänapäeva maailmas alles jääda, peab väikerahvas olema haritud, tark ja paindlik, andma endale aru, kust ta tuleb, aga üritama ka selgeks teha, kuhu ta minna kavatseb. Sest kuhugi me ju ometi tõttame, kui meil on kogu aeg nii kiire, kui meil pole aega mõelda, pole aega mõelda ka seda, kuidas me oma mõtteid väljendame, pole aega lugeda, pole aega tunda ega tundeid väljendada.

Mida hakkame peale siis, kui oleme jõudnud sinna, kuhu me kiirustasime? Kui me oleme rikkad ja meil on aega küll? Kui me ei oska enam oma keelt, kui meie suhtlemiskeeleks on mühatused, mõminad ja mõned vigased võõrkeelsed tüüpväljendid?

Äkki ei oskagi me siis soovida ega teha muud kui sulane Jaan Andrus Kivirähki «Rehepapis», kui ta kõikvõimsaks sai: peksta peremeest, keppida mõisa toatüdrukut, süüa kõht seepi täis ja magama jääda?