Alatalu: Euroopa (kriisi) valimised ja Venemaa

Toomas Alatalu. Foto: Ants Liigus / Pänu Postimees.

Tallinna Ülikooli riigiteadlane Toomas Alatalu kirjutab Euroopa blogis, et kriisi(de) ajad on alati parim hetk poliitikat õppida, sest see, mis tavaliselt areneb aeglaselt ja seetõttu enamusele märkamatult, käib nüüd kähku. Ka poliitikute väljaütlemised on järsumad, igal juhul selgemad kui kriisideta aja sõnaveeretamised ja diplomaatilised mängud.

Sestap jätkakem Prantsusmaa ja Kreeka valimisteeelsete seisude jälgimist, mis mõlemad on korralikud laboratooriumid asjatundjatele suuremate tendentside ja poliitmängude jälgimiseks. Kui muidugi soovitakse ja suudetakse tabada uut ning oma senist poliitikat ja mõtlemist muuta. Fakt on see, et Euroopa ja USA on pikemat aega kriisis, samas on vaid ühes suurtegijas – Prantsusmaal toimunud (osaline) võimuvahetus, mis on lubanud pumba juurde praeguseks kujunenud seisu suhtes teisiti häälestatud poliitikud ja ka neile soovitusi jagavad mõtlejad. Kõikjal mujal tegeletakse põhimõtteliselt oma vanade tõdede sirgemaks rääkimisega ja välditakse vigade tunnistamist. Kogu see jätkuv paigalseis saab selgemaks niipea, kui jälgida, mida Aasia suurriigid ja ka Venemaa ladvik USA ja Euroopa Liidu suunal hetkel teevad või teha üritavad. Mõistagi on neil omad huvid, ent nad – igaüks elik Moskva, Peking jne. eraldi võetuna - toimetavad hetkel vabamalt kui kahe suurtegija eestvedamisel - et mitte öelda diktaadil - toiminud Euroopa Liit ja selle tõeline hiid – kokkumänginud ja ühtemoodi mõtlema treenitud bürokraatide kogum.

Hetkel on aga seis säärane, et seda nii harjumuspärast duetti – Merkozy enam lihtsalt pole ja milliseks saab «Merollande» selgub alles pärast Prantsuse parlamendivalimiste teist vooru, mis võib anda parajalt teistsuguse valitsuse kui praegune Ayrault’ oma. (Tudengitele tuletan siinkohal meelde, et sotsid on säärase – valimiste võitmiseks tehtud valitsuse loomisega juba korra alt läinud, kui Pierre Beregovoy valitsus sai 1993. aastal kõigest 67 kohta 577st. Peaminister kihutas selle peale endale kuuli pähe, kuid president Mitterrandil tuli kaks aastat võimu jagada parempoolse valitsusega). Enne Prantsusmaa teema jätkamist veel niipalju, et pühapäevased valimised Põhja-Rein-Vestfaalis kinnitasid prognoosi, et ka Frau Merkelil tuleb tuleva aasta sügisel ametist loobuda ning ELi etteotsa võib tulla Hol+? tandem, mis mõtleb teistmoodi kui seda tegid Sarkozy ja Merkel!? Või oleme kinni tõigas, et on olemas vaid üks ja lõplik lahendus jätkuvale kriisile!?

Merkel jõudis küll deklareerida, et Pariisil tuleb seniseid ELi otsuseid järgida, Hollande aga vastas, et tuleb ka tema uus lähenemine kokkuleppesse sisse panna. Esialgu räägiti seda n-ö. silmast silma, seejärel G8 kohtumisel, järgneb G20 kohtumine ning alles siis saab teada, millist valitsust tahavad prantslased ja algab konkreetne jutt... lõpuks ometi Euroopa Liidu raames. Vaat nii – enne ikkagi suurriigid ja ka Aasia ja muu maailma omad ning siis Euroopa. Venemaa peamees ilmub ühisareenile alles G20 istungile, enne seda aga jõuab väisata Pariisi, Berliini ja Pekingit. Tõesti huvitav, millega lõppevad Putini kohtumised Prantsuse uue ja Saksa vana kantsleriga.

Asi on selles, et Venemaa roll on ELi tänases kriisis olnud märksa suurem, kui vaid n-ö. USA-Euroopa raames mõtlejad tahavad tunnistada. Olgu meenutatud, et käimasoleva kriisi suurima valulapse Kreeka peaminister Georgios Papandreou sõitis olukorra teravnedes 15. veebruaril 2011 mitte Brüsselisse, vaid Moskvasse kohtuma Putiniga. Kellele üllatava, kellele loogiline ja oodatud käik, mis tuletab meelde nii Kreekat õigeusu kantsina Euroopa Liidus, «tööriistaks» olemist Makedoonia ELi ja NATOga liitumise takistamises, ELi-Türgi suhetest rääkimata, Venemaa gaasijuhtmete vastuvõtmist 2007. aastal, kui ka seda, et Papandreou on tänagi Sotsialistliku Internatsionaali president, ELi sotside/sotsdemmide vaatenurk ja ka tegutsemine Venemaa suunal on teine kui konservatiividel.

Venemaa küllaltki mõjuka kreeklaste kogukonna (kust muuhulgas on pärit Moskva legendaarne linnapea Gavriil Popov) üks tänaseid liidreid, Riigiduuma saadik Ivan Davides kinnnitas, et Papandreou oleks saanud 25 miljardit euro laenu, kuid tehing jäi millegipärast ära. Fakt on see, et 22. aprillil helistas Papandreou (seekord) Medvedevile ja alles 23. aprillil andis teada, et on palunud Euroopa Liidult abi. 14. oktoobril 2011, kui Kreeka kriis oli haripunktis, teatas toonane rahandusminister Venizelos (tänane PASOKi liider Papandreou asemel), et Kreeka on valmis võtma laenu nii Venemaalt, Hiinalt, Indialt kui Brasiilialt ja teatas, et Venemaa president Medvedev külastab varsti Kreekat. 31. oktoobril kuulutas Papandreou välja referendumi eurotsooni kuulumise asjus, otsus, mille ta neli päeva hiljem tühistas, ent valitsuse tagasiastumine oli sellega otsustatud. Peaks olema selge, et Kreeka tegi kõik need otsused n-ö. laveerides – nagu see on käinud 17-18 aastat vähemalt - USA/Euroopa Liidu ja mitte-Euroopa vahel. Kes peale jäi, peaks olema selge. Nüüd siis ilmneb, et Frau Merkel ise on enne G8 kohtumist pakkunud Kreekale rahvahääletust, mida kantsleri ametkond millegipärast ei tea, aga valimistele mõtlevad kreeklased teavad. Kui siit midagi järeldada, siis – Euroopa Liidu ladviku poliitika olgu ikkagi avalik!

Prantsusmaast ehk hetkel veel niipalju, et uus president ja ministrid kärpisid kõik oma palku 30 protsenti (Hollande hakkab saama 21 000 euro asemel 15 000 kuus) ning – meilgi 1993. aastast tõstatatud lahendamatu probleem – kõik ministrid peavad loobuma ametipostidest kohaliku võimu tasandil. Uus ladvik elik 17 mees- ja 17 naisministrit kirjutasid alla käitumiskoodeksile, mis muuhulgas ei luba kallimaid kingitusi kui 150 eurot ja kuni 3-tunnise ametireisi puhul tuleb kasutada rongi. Nii et Euroopa Liidus saab toimetada ja valitseda teistmoodi küll.