Juhan Kaarpalu: autojuhiks õppijale rohkem kilomeetreid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maanteeameti peadirektori asetäitja Juhan Kaarpalu leiab, et noorte autojuhtide paremaks ettevalmistamiseks tuleks rohkem kasutada isikliku juhendaja abi ning enne eksamile minekut sõita temaga koos läbi võimalikul palju kilomeetreid.
Mida enam praktikat algaja juht omandab, seda ohutum ta liikluses on. Suurem kogemus ja vilumus on noorele juhile väga oluline ning seda kipub neil nappima. Suurem praktiline kogemus ja oskus midagi hästi teha – see on positiivne ükskõik millises valdkonnas, eriti aga juhi ettevalmistamisel.
Sellega on arvestanud ka näiteks uus B-kategooria juhi õppekava, mis on oma ülesehituselt hoopis teistsugune kui vana õppekava – nimelt see on rohkem õppijakesksem. Õppijakeskne lähenemine toob kaasa ka õppija teadlikkuse ja vastutuse kasvu ehk ta võtab vastuse oma õppeprotsessi tulemuslikkuse eest. Oluline on õppe praktiline pool, näiteks sisse on toodud praktikumid ja näitlikustamised.
Samuti on õpetamise protsessi kaasatud juhendajad (juhendajaks võib olla näiteks isa või ema jne). Koolitaja peab oma õppekavas välja tooma juhendaja rolli ja võimalused juhendaja kaasamiseks juhi ettevalmistamisel täiendava sõidupraktika saamiseks. Oleks hea, kui autokoolis õppiv isik saaks koos juhendajaga sõita näiteks paar-kolmtuhat kilomeetrit enne, kui ta riiklikule sõidueksamile tuleb. Sellisel juhul on tegemist juba juhiga, kellel on ka nii väga vajalik praktiline kogemus ja vilumus. Samuti võib juhendajaks olla ka sõiduõpetaja, juhul kui autokoolis õppival isikul muu võimalus puudub.
Eestis (ja ka teistes Euroopa riikides) on kehtestatud koolituses minimaalsed mahud, kuid inimeste võimed ja hoiakud on erinevad, kuid see selgub alles juhikoolituse käigus. Juhikoolituse käigus ongi õpetaja selleks võtmeisikuks ja «filtriks», kes õpilase personaalseid eripärasid arvestades justnimelt konkreetsele õpilasele vajalikke teemasid suuremas mahus kajastab ning seda ka praktiliste oskustena sõidutundide osas. Alati ei pea olema auditoorseid kohustuslikke tunde rohkem, vaid piisab õpilase suunamisest täiendavatele õppematerjalidele, millised aitavad paremini juhile vajaminevaid teadmisi/oskusi omandada. Kuid ükski teoreetiline teadmine ei kaalu üles praktilisi kogemusi.
Isiklik juhendaja
Eesti on nende riikide seas, kus juhendamine juba kasutusel ja seda sel eesmärgil, et lisaks kallitele õpetajatundidele saada võimalikult palju sõidupraktikat koos suuremate sõidukogemustega juhi kõrval (enamuses oma vanema kõrval, kes on tema kasvataja rollis olnud juba aastaid). Tõsi, iga vanem ei ole hea kasvataja ning võib olla ka halvaks juhiks autoroolis – sellistel kordadel peab õpilane juba ise vastutustundlikult käituma ja kaasama oma sõiduoskuste saamiseks professionaalselt õpetajalt.
Seda teed on läinud paljud Euroopa riigid (hiljuti Prantsusmaa, Eesti ning ka Norra jne), kus enne sõidueksamile tulekut ei piirduta ainult autokooli sõidutundidega, vaid juht on juba sõitnud läbi (juhtinud) tuhandeid kilomeetreid. Näiteks on Prantsusmaal teooria läbimine vabatahtlik, kohustuslik sõidutundide arv 20 x45 min ning 3000 km juhendajaga, Soomes – 20 tundi teooriat ja 15 sõidutundi; Eestis 28 teooriatundi ja 22 sõidutundi.
Maanteeamet näeb suuremat kasutegurit suurema sõidukogemuse saamisel õppeperioodil – seda eelkõige kohustusliku koolituse ja vabatahtliku juhendamise käigus läbitud iga kilomeetri näol. Eestis on selle saavutamiseks erinevaid võimalusi: piiratud juhiluba, juhendajaga sõitmine, samuti võib juhendajaks olla sõiduõpetaja.
Me ei pea koolitusest esile tõstma ainult noori, vaid ka eakaid – meie õpetajate kompetents peab jõudma sellele tasemele, et ta suudaks kõikide erisustega arvestada ja õigeid õpimetoodikaid kasutada ning personaalselt igaühega tegeleda ja temale vajalikud mahud nii teoorias kui praktikas määrata. Seega võtmeks on õpetaja – tema väärtustamine ning tema kompetentsi ja vastutuse tõstmine, mitte aga riigi poolt sätestatud koolitusmahud.
Autokoolidel on võimalus ka hetkel suurendada õppetundide arvu, sest õppekavas on toodud ainult minimaalne tundide arv. Õpetaja peaks igale õpilasele lähenema individuaalselt ehk analüüsima ja hindama tema oskusi ja käitumist ning selle vastavust kvalifikatsiooni nõuetele ning sellest sõltub ka juhi koolituse maht.
Täpsemalt oskab öelda autokool, kuid ilmselt muudab iga tunni lisamine koolituse kallimaks. Kui muudatuse mõjul meie liiklus ohutumaks muutub, siis koolituse maksumuse tõus on tühine kaotus võrreldes kasuga säästetud inimelude näol.
Suurem osa autokoole oleks põhjalikuma õppe läbiviimiseks valmis, kuid mitte kõik ei ole suutelised riskivältimise koolitust andma sel tasemel, kui täna on selleks järelkoolitajad. Järelkoolitajate kaasamine teeb koolituse kindlasti veelgi kallimaks.
Kohene meede noore juhi paremaks ettevalmistuseks liikluses oleks – kasutage olemasoleva juhendamise võimalust ja sõitke enne riiklikule eksamile tulemist võimalikult palju kilomeetreid!