MAIA PUNAK ⟩ Mida väärib õpetaja?

Viljandi kesklinna kooli klassiruum Foto: Elmo Riig/SAKALA Foto: Elmo Riig

Oleme muidugi kõik õpetajatena rõõmsad, et haridusministeeriumi ametnike palk tõusis. Me ju mõistame olukorda: õpetaja on missioonitöötaja, seetõttu pole talle raha rohkem vaja kui hinges püsimiseks, kirjutab õpetaja Maia Punak.

Ministeeriumi ametnik olla on erakordseid võimeid vajav töö, ükski reaõpetaja ei saa oma oskustega sinna lähedalegi, aga missioonist pole mõtet rääkidagi. Kuidas muidu on võimalik, et hariduse parendamisele pühendunud töötajat on kerge palgaga teise ministeeriumisse üle osta? Järeldus: kõige olulisem on igal juhul töötasu. Ainus, kelle puhul tuleb teha küsitlusi ja uuringuid mõistmaks, miks klassi ees töötamine pole populaarne, on õpetaja. Kuidagi ei suudeta välja öelda, et lojaalsuse ametile ja rahulolu oma tööga määrab valdavalt palk ja eelkõige palk. Sellele järgneb kõik muu, nagu sotsiaalsed garantiid, lugupidamine ühiskonnas. Ja lugu on peetud ikka ametitest, mis võimaldavad jõuda materiaalselt vähemalt rahuldavale järjele. Õpetaja palgast peame siiski rääkima. Valitsusel õnnestus streigist õhk visinal välja lasta ja küllap ollakse tulemusega väga rahul. Nüüd võib lahendusi lükata kui kaugele tahes. Olud tulid appi. Aga see vaimustav palgatõusu uudis tekitas ka palju teisi mõtteid.

Haridusministeeriumis näib keevat muinasjutuline pudrukatel, mis toodab niipalju ideid, et ei jätku aega ega ruumi nende kõigi läbiseedimiseks. Viimane koolides väga palju pahameelt ja küsimusi tekitanud muudatus oli põhikooli eksamiperioodi toomine juba aprillikuusse. Veider on saada juhiseid selle kohta, mida pole vaja eksamiks õppida. Küll õpetate mai lõpus ja juuni alguses! Kooliaasta on nagu maratonijooks. Seal on tarvis arvestada nii õpetaja kui õpilaste jõuvarudega. Kogenud õpetaja teab hästi, kuhu ja millal ta jõudma peab. Seekord tekkis olukord, et jooksjad panid endast kõik välja, et ületada finišijoont, seejärel selgub, et tegelikult on lõpp viie kilomeetri kaugusel.