Stepan Karja ⟩ Hirmujutud kaugelt maalt

Eestis ei tulnud tänavu suurt debatti kellakeeramise üle. Foto: Arvo Meeks

Kooliaja alguse edasilükkamise ja iga-aastase kellakeeramise üle arutleb pensionil ajakirjanik Stepan Karja.

Pärast 2. aprilli jäin ootama selgitavat lugu kellakeeramisest suve- ja talveajale ühelt Eesti akadeemikult – Tarmo Soomerelt, Jaak Aaviksoolt, Jüri Engelbrechtilt või kelleltki neljandalt sama tasemega teadlaselt. Arvasin, et keerulise nimega USA professori Joanna Fong-Isariyawongse artiklile («Kellakeeramine on meie vaikselt tiksuv tapja ja kahjutekitaja», PM 02.04) aja nihkest tunni võrra ööpäevas tekkivast kahjust ju peab vähemalt ühe meie teadlase selgitav sõna järgnema. Kuid ootamatult reageeris haridus- ja teadusministeerium kavatsusega kehtestada veel sel aastal üleriigiline koolitundide hommikune algus täpselt kell 9. Mingit arutelu ei tulnudki!

Ning Postimehe toimetuse teaduseüksuse juht Marek Strandberg, kes mainitud kirjatöö meie keelde tõlkis, kiitis (PM 19.04) ministeeriumi plaani igati õigeks; ta kinnitab omakorda Ameerika neuroteadlase lähtealust – valguse ja pimeduse vaheldumisest tekkiv rütm on aegade voolus tunginud elusorganismide geneetilisse struktuuri ning inimkonna elukorralduses ongi maakera ajavöönditeks jagatud ja kehtestatud vööndiajad, millest lähtudes tuleb inimkooslustel (riikidel) kehtestada püsiv ööpäevane ajatsükkel, mida järgides tekib tulu igale indiviidile ja kokkuvõttes ühiskonnale.