Ene-Margit Tiit kirjutas Postimehes hiljuti sellest, nagu oleks Eestis kaks raha – üks, millest on alati puudus, ja teine, mida alati jätkub. See oli tabav osutus, ainult et probleem ei puuduta mitte Eesti riigieelarvelist raha versus Euroopa Liidu rahad, mis oli Tiidu artikli keskmes. Probleem puudutab minu meelest hoopis mingisugust uut ühiskonnakorda, mida raha kasutamise kaudu kehtestatakse. Sest hiljutisest küsimusest, kas ja kui palju peaks tõstma riigiametnike palku ning uudisest, et Tallinna linnavalitsuse palgad tõusid kõrgemale ministripalkadest, järeldub ju üheselt: olemas on üks rahakott, kus rahapuudust ei ole, ja teine rahakott, mis on alati tühi.
Esimeses rahakotis on raha, mida valitsused (olgu oma- või riigi) kasutavad enda tarbeks. Seal on oma palgad ja endale armsad projektid (olgu majanduslikult kuitahes priiskavad ja kasutud, näiteks Rail Baltic). Viimati võis lugeda majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi plaanist kulutada 1,4 miljoni eurot sellele, et «meelitada» Ida-Virumaal tööle 45 eesti keele oskuseta naist. Ministeerium ise projekti õnnestumisse küll ei usu, aga sellegipoolest saab kõigile kokkuhoidu jutlustavas riigis hakkama panna 1,4 miljonit eurot. Meenutame kõrvutuseks, miks suletakse väikseid maakoole. Sest nende ülalpidamiseks ei jätku raha! Sulgemine «võidab» riigile vahel lausa paarsada tuhat eurot. Näib, et eesti laste ja perede ning nende tuleviku arvelt kokku hoitud raha on vajalik umbkeelsete, Eesti elust mittehuvituvate, võimalik et ka mitte Eesti kodakondsust omavate naiste «meelitamise» peale kulutada, sealjuures juba ette selle ürituse lootusetust tunnistades.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/23/16610538t1h3282.jpg)