MIHKEL KUNNUS ⟩ Paanikasse pole mõtet sattuda, aga asised inimesed ei unista

Mihkel Kunnus Foto: Martin Pedaja

Keskkonnaprotsessid võtavad aega ja möödanikutrendide mehaaniline ektrapoleerimine rohkem eksitab kui prognoosib, hoiatab Trinokli peatoimetaja Mihkel Kunnus politoloog Bjørn Lomborgi artiklile kommentaariks.

Rahvusvahelist Maa päeva tähistades võib kergesti tekkida mõte, et maailm on keskkonnakrahhi äärel. Sest paljude näitajate järgi see tõesti nii on. Kuigi kaheldamatult on näitajaid, mis on paranenud, nagu kirjutab Taani politoloog Bjørn Lomborg. Pildi selgekssaamiseks tuleb teha eristusi. Kellelgi läheb hästi ja kellelgi halvasti. Ja milline on perspektiiv. Muidu ei lõppe iial mõttetu vaidlus selle üle, kas asjad lähevad üldjoontes hästi või halvasti.

Võtame alustuseks kõige nahalähedasemalt, vaatame inimest. Inimesel on viimastel kümnenditel läinud tõesti mõne mõõdiku järgi erakordselt hästi. Hans Roslingu «Faktitäius» on suurepärane ülevaade sellest. Olgu keskmine sissetulek, hariduse kättesaadavus, ekstreemse vaesuse osakaal või juurdepääs elektrile – need näitajad on ajaloolises hiilgevormis. Samas on ta täiesti vältimatult ja vääramatult bioloogiline olend ning kui vaatame ühte keskset bioloogilist vitaalsusnäitajat – sündimust – läheb inimesel erakordselt halvasti, sündimus kukub kõikjal kivina ja eriti neis maades, mille muud arengutaset imetletakse ja eeskujuks seatakse.