/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
Saate «Varivalitsus» kümnendas osas rääkis Urmas Reinsalu peapiiskop Urmas Viilmaga inimeste muredest. Lisatud saate tekst!
Igal neljapäeval jõuab vaatajateni valitsuse pressikonverents. Postimehe arvamustoimetuse saade «Varivalitsus» pakub päev hiljem ehk iga nädala reedel koalitsiooniparteide otsustele opositsioonipoolset alternatiivset vaatenurka.
Sel nädalal oli saates külaliseks Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma, kellega olid jutuks inimeste tunded ja mured. Saatejuhiks oli jätkuvalt populaarseima opositsioonierakonna ehk Isamaa juht Urmas Reinsalu.
Saade lõhkas «Nädala pommi» ja näitas «Nädala ämbrit», mis on saate regulaarsed rubriigid.
Saate tekst
Urmas Reinsalu (UR): Rahulikku pühade aega kõigile Postimehe stuudio vaatajatele. Varivalitsuse saates räägime täna sellistest teemadest, mis vastavad küsimustele, et mis on need tunded, millega on silmitsi meie ühiskond, millega on silmitsi meie inimesed ja see pole ainult hingeline kategooria, aga see võib olla ka vägagi majanduslik kategooria; ka puudutavalt tarbimist, inimeste optimismi või pessimismi tulevikku vaadates. Ja sellega seoses vaatamegi ära kõige pealt «Nädala pommi».
VIDEO
Peeter Raudsepp: Ja päris viimasel slaidil siis kokkuvõtted, mis ma tegin esimese kvartali konjunktuuriuuringu kohta. Siin on päris selgel kohal see, et tarbijate kindlustunne on madal, hindade tõusu nähakse ette kõikides ärivaldkondades ja perekondade majanduslik olukord ka halveneb. No, lisaks sellele, et kõik indikaatorid on jätkuvalt punases. Aitäh!
STUUDIO
UR: Klipis kõneles Konjunktuuriinstituudi direktor Peeter Raudsepp sellest, et tunne, mis on ühiskonnas pessimistlik vaade tarbimisele, mõjutab ka meie majandust. Aga mul on hea meel tervitada stuudios peapiiskop Urmas Viilmad.
Urmas Viilma (UV): Tervist!
UR: Te naasite just palverännakult ja olete praegu nii-öelda sabati puhkusel peapiiskopi ametist.
UV: Ja, ütleme nii, et palverännaku sai korraks panna pausile, et jätkata mõne aja pärast ja tõepoolest, kuni suve lõpuni tuleb pisut aeg ja hoog maha võtta, ja teised piiskopid peavad selle võrra rohkem pingutama ja ka vastutama. Aga kuna pühade ajal ma koju naasin, siis oli õnn, kui selline kutse siia saatesse tuli ja mõtlesin, et miks mitte, vahepeal, tulla ka rahva hulka.
UR: Tere tulemast! Kõnelesime sellest siin, algklipp puudutas seda, et ka majanduslikes kategooriates ühiskonnas põhineb väga palju tunnetel, kuidas ühiskond laiemalt tunnetab mingeid protsesse. Seda, kas nende olud lähevad halvemaks või positiivsemaks. Härra peapiiskop, millised on teie tunnetuse järgi need tunded, mis Eesti ühiskonda täna valdavad? Mis on need märksõnad?
UV: Muidugi, kõigepealt, võib-olla kinnitataks üle, et see, et tunded on väga olulised igas situatsioonis. Kui me mõtleme inimestevahelisi suhteid, siis teine kord see, mida keegi meile ütleb või see, milline on see olukord objektiivselt, ei teegi meile nii palju muret või ei tekitagi nii palju muret või ka rõõmu, kui see tunne, mis see ütlemise hetk mulle tekitab. Ja loomulikult, kui ma lähen poodi ja ma märkan, et minu toidukorv iga nädal kasvab, siis sellega seoses tekivad tunded, eriti kui on võimalik võrrelda mõne teise riigi samasuguseid näitajaid.
Ja ma arvan, see kehtib absoluutselt kõige suhtes. See, mis meie ümber toimub, annab meile – märksõnadest oli juttu –, annab meile tunde, et ebakindlus on; justkui mingi vaev on õhus, mida me sisse hingame ja mida me kogeme. Ja küsimus on, et kust kohast tuleb see vabanemine või pääsemine.
Meie õnn on see, et viimane nädal on taevas andnud meile sellise ilma, mis on inimeste emotsioonid positiivseks laadinud ja küllap ka pühad kohe aitavad sellele kaasa. Aga tunnetele peaks mõtlema rohkem, ka võib-olla poliitikas või rääkimata ka kirikust. Et me peame mõtlema, kuidas inimesed tajuvad seda, mida me ütleme või mida me teeme või mida me otsustame.
UR: Te ütlesite, et mingi vaev on ühiskonnas kuidagi õhus ja seda on kindlasti väga raske kirjeldada, sest see on erinevate indiviidide tunnetest ja hoiakutest kokku tekib ühiskonnas niisugune üldhoiak. Aga ma olen paljudelt inimestelt saanud kirju, kus inimesed kõnelevad, et teatud niisugune lootusetuse tunne on väga mitmetel erinevatel põhjustel inimestel. Mis tegelikult...mis on see tasakaal, mis on see vaste, et kui mure kõrval on ka lootus. Mis võiksid olla need märksõnad, et kui me kõneleme selle teatud vaeva kõrval ühiskonnas, et millest ammutada optimismi ja lootust?
UV: No siin natukene sõltub ka inimesest endast. Mina olen usklik inimene ja mina tavaliselt sellistes lühiajalistes, praegustes mure hetkedes, ma üritan minna nagu selle vaatega natukene kõrgemale, natukene kaugemale; vaadata pikemat vaadet, vaadata suurt pilti. Ja selline suurema pildi vaatamine teine kord rahustab maha, et see hetkeline mure see läheb üle, sest alati on läinud. Ja kui me räägime veel nii-öelda ajast ja igavikust, siis seda enam. Ehk siis parem on alati ees ja siin tuleb oma ülesannet täita. Aga on ka inimesed, kes lähevad ennast laadima loodusesse. Kes tegelevad spordiga, loevad, tegelevad oma hobidega ja see on nagu üks pool.
Teine pool on muidugi vaadata fakte, otsida fakte. Minu meelest meie ühiskonna probleem praegu ongi selles, et me teeme, eriti selline ühismeedia kontekstis, tehakse hästi kiireid postitusi, tahetakse kiiresti öelda midagi, võib-olla kiiremini, kui keegi teine, tahetakse esimesena midagi öelda. Ja kui jäädakse päev või kaks oma avaldusega hiljaks, siis juba tajutakse, et keegi süüdistab, et te ei olegi midagi öelnud. Te oletegi vait. Kirikuna või erakonnana või mõni riigiametnik või minister. Et on vait ja on vaikinud. Ehk siis tegelikult tuleks just nimelt võtta aega maha, vaadata asjadele otsa, otsida neid fakte ja faktidele põhinedes ja ka usaldusväärsetele allikatele põhinedes teha siis oma otsused.
Ja teine asi veel, kes sõnumeid edastavad, neil on oma siis huvid selle juures või oma motivatsioon, miks nad just sellise sõnumi edastavad. Me ju näeme, kuidas sõnumid muutuvad, kui keegi läheb opositsiooni või koalitsiooni. Me näeme, kuidas inimene, kes oli ametis, rääkis üht juttu ja kui ta ei ole ametis, siis tal on hoopis natukene teistmoodi seisukohad. Ehk siis see, miks keegi midagi ütleb, kui me kõike seda, nagu oskame näha ja tajuda, siis ma arvan, et me võime nagu rahulikult oma kohal edasi olla oma ajahetkes oma positsioonis ja teha sealt järeldused, milline on see järgmine samm.
Suur pilt! Ehk siis see on see, et on see inimese vaade ja siis on jumala vaade, et jumal näeb seda kera natukene teise pilguga, kui meie ja ma arvan, et vahel on hea minna sellisesse teise vaatesse.
UR: Teise vaatesse. Ja on selge, et ütleme erinevad tunded on indiviidikesksed ja nad rajanevad indiviidi tunnetusele arusaamale. Aga, noh, meid on ühiskonda, kui me mõtleme ka Eesti ajaloo pöördelistele hetkedele, on tegelikkuses ikkagi mobiliseerinud, mitte niivõrd pragmaatiline huvi indiviidide summeeritud tegevuse vektorina, vaid ikkagi see meie tunne ja see positiivne energia ja uskumine, siis sellesse, et ühiselt on võimalik seda positiivse energia pinnalt on võimalik edasi liikuda. Ja ma tajun praegu, et Eestis on väga paljuski see habrastunud. Et inimesed ei taha, et neid käsitletakse lihtsalt mehaaniliselt, olgu ta siis sõnumite või lihtsalt klientidena või käsitletakse objektidena, et nad tahavad olla osa sellest kollektiivsest meie tundest. Kuidas seda ühiskonnas taastada?
UV: No ma olen sellega muidugi väga nõus. See ongi natukene selle suure pildi küsimus, et kui me võtame... Vahel, küsitakse, et miks nii palju kirikuid on, et miks ei võiks olla siis kõik üks kirik? Noh, me ise arvame, et ongi üks Kristuse kirik, aga et on katoliiklased ja luterlased ja õigeusklikud ja nii edasi, et miks te ei võiks üks olla. Siis, kui nüüd tulevad ülestõusmispühad, siis sel aastal nii Ida kui Lääne kirik tähistab neid ühiselt, siis me kõik koos tähistamegi Kristuse üles tõusmist. Aga teatud rada sinna Kristuse ülestõusmise sündmusesse või selle ilusa päeva hetke tuleb meil erinevalt. Samamoodi on poliitiliste erakondadega, kõik ajavad Eesti asja lõpuks. Ja sealt see meie tunne tuleb. Et kui me liiga palju hakkame vastandama ennast gruppidena, rahvusgrupid, erakonnad, kirikud, erinevad vähemused, kui me kogu aeg tegeleme sellega, et me killustamegi ühiskonna ära, siis see meie tunne kaobki ära. Selle pärast on minu meelest...ma julgen öelda, et selle aasta laulu- ja tantsupidu saab olema üks koht, kus me jälle nagu kokku ennast toome. Ja selliseid sündmusi on vaja või sellist narratiivi, sellist ideed, mis meid seoks — kinnitaks, et me oleme tegelikult üks, me olemegi meie.
Häda ongi see, et erinevad osapooled, grupid tahavadki seda killustamist. Ja muidugi see oht on praegu ka ühiskonnas väga-väga suur. Eriti kui me räägime, noh, rahvuste põhiselt, eriti ka ütleme Vene õigeusu kiriku teema kontekstis, mis on toonud siia ka siis nii-öelda slaavi juurtega inimeste küsimuse ühiskonnas, et kas nemad on enam meie või nemad enam ei ole meie. Et kui me nagu oma sõnumeid edastame, siis keegi ei peaks tajuma, et teda on ruumist välja heidetud, eriti kui tal ei ole mitte kuhugi mujale minna. Et ma arvan, et suure idee küsimus, suure narratiivi küsimus või et keegi selle sõnastaks, mis meid kõiki ühendaks — noh, kirikutel võiks see olla, aga küllap me ei ole õnnestunud piisavalt hästi või on see ajastu praegu selline, mis ei aita sellele kaasa.
UR: Et kui tunda, tajuda, et sa oled ruumist väljas... Kui küsimus on selles, et kui laiemalt kogu ühiskond või suur osa ühiskonnast tajub, et ta on ruumist väljas, sealt ruumist, kus tegelikult otsuseid tehakse. Jõuluintervjuus ERRile tõite esile niisuguse nähtuse nagu arrogantsus. Kõrkus on inimlik pahe, see on ju tegelikkuses omane kõigile inimestele erinevates rollides, aga arrogantsus... Aga tegelikult seda väga paljud inimesed tajuvad sellena, et neist ei sõltu mitte midagi, et see nii-öelda karavan liigub edasi. Autonoomselt sellest, mida nemad arvavad või mida nemad peavad õigeks. Mida inimesed selles olukorras peaksid tegema?
UV: Tegema... Noh, teatud mõttes me jõuame tagasi selle meie vestluse alguse juurde, et see on see tunne, mida inimesed tunnevad. Et kui otsustajad teevad järjest ja järjest ja järjest otsuseid, ilma et nad arvestaks sellega, milline on rahva tunne sealjuures või taju sealjuures või rahva enamuse taju, ja mängitakse ainult selle peale, et me oleme saanud oma toetuse kätte näiteks valimistel ja nüüd me realiseerime ennast, siis ma arvan, noh, tulemus ongi see, mida me näeme erinevate küsitluste või reitingute puhul.
Mida peaks tegema? Ma arvan, et kristlik põhimõte on see, et kui nähakse, et on tehtud midagi valesti, siis tunnistatakse seda ja kui sa tahad midagi parandada, siis sa tunnistad: tegid midagi valesti, läks valesti. Noh, vabandad, et me nii tegime, aga nüüd me üritame parandada ja siis tuleb vigu parandada. See on see, mida me ise nii-öelda oma igapäeva elus ka suhete hoidmiseks peaksime tegema, aga ma arvan, et see kehtib ka ühiskonnas täpselt samamoodi. Ehk siis ei ole mõtet täistuuridel edasi põrutada selle veduriga, kui näha on, et tegelikult, noh, see tee on tupik või see tee läheb hoopis teises suunas, kui me alguses mõtlesime, et me sealt rööpe seadja koha pealt liikuma hakkama. Et vahepeal tuleb võtta siis hoog maha ja seda kurssi korrigeerida.
UR: See on väga oluline mõte, mida ütlesite, et suutlikkus oma vigu tunnistada. Ja see võib-olla võiks olla ka märksõna praeguses, noh, teatud usalduskriisis, kus ühiskond asetseb tegelikkuses. Et inimesed tajuvad, et demokraatia põhiolemus peaks olema tagasiside ja kui nad täna tegelikult seda oma tagasiside võimalust näevad, et see puudub, et see liigub...rong liigub edasi täiesti autonoomselt sellest, mis ühiskonna, noh, valdavad hoiakud on.
UV: Noh siia lisandub veel, et kui me midagi lubame, siis, noh, Eesti vanasõna ütleb ka, et meest sõnast härga sarvest. Siis me eeldame, et need lubadused siis ka täidetakse või kui neid ei täideta, öeldakse, et nüüd on selline olukord, kus me näeme, et ah, tegelikult, noh, lubadusi me andsime mingiks teatud ajaperioodiks. Nüüd on olukord muutunud, nüüd me enam neid lubadusi täitma ei hakka või ei kavatsegi seda teha. Ja kui jääb tunne, et see ei olnud nüüd vahepeal saadud info põhjal tehtud tõdemus, vaid see oli kavatsus just nimelt niimoodi käitudagi — et kõige pealt me lubame, kõige pealt me anname oma lubadused ja siis me neid ei täida, vaid teeme kõike muud, mida me üldse ei lubanudki — siis ongi usaldamatus. Ütleme inimsuhete puhul niimoodi ei saaks. Et kui me omavahel suhtleksime perekonnas sõpradega oma töökaaslastega, siis nii ei saaks. Ma arvan ka ettevõtluses, ka kliendisuhteid niimoodi ei saaks hoida. Et tunne...see tunne et ma saan usaldada teist poolt ühiskondlikes suhetes, see tunne on väga-väga oluline. Kui see see hakkab rabedaks muutuma, siis tuleb selle nimel pingutada. Midagi tuleb muuta.
UR: Ma usun ka, et vanasõna hea mees, kes lubabki, on tegelikult iroonia rahvatarkusena, mitte enam käitumisjuhis. Aga härra peapiiskop, te tegite aastaid tagasi, mul on meeles, niisuguse huvitava loendi nagu Eesti mõjutute edetabel. Sellest on möödunud nüüd ligi viis aastat, aga tänasel päeval anno 2025, kui mõelda, et kes võib-olla...mis ühiskonna rühmad või inimesed, kes on sinna lisandunud sellesse tabelisse?
UV: Noh, kui ma selle 50 mõjutut ritta panin — ma ei suuda ka meenutada, mis aastal see täpselt oli, see võis isegi rohkem kui viis aastat tagasi olla. Eks ma siis ju ka mõtlesin kauem, kui mul praegu siin on aega mõelda, aga ma arvan, et need rühmad, kes on jäänud praeguses olukorras kannatajate rolli kõige rohkem, need rühmad ei ole väga palju muutunud. Ma arvan, et peredel on väga raske, noortel peredel on väga raske. Just hiljuti oli juttu, et erivajadustega inimestel ei ole ikkagi kõik asjad ära lahendatud, mis on vaja. Puuetega inimesed, eakad, tervishoius on terve rida küsimusi, kus me näeme neid nii-öelda täitmata lünki.
Ehk siis tegelikult ma arvan, et sotsiaalsed grupid on kõik endised, küsimused on, et kui me tahame nagu väga täpselt abivajajale sihtida seda abi, siis ma kardan, et me organiseerime üle. Teine kord tuleb leppida sellega, et me anname tervele grupile toetuse ja pigem siis saagu keegi rohkem, kui abivajajad jäävad üldse ilma.
Nii et ma arvan, neid gruppe on palju, aga tegelikult võib-olla on häda pigem selles, et nende hulk, kes praeguses majanduslikus olukorras, eriti nagu oma toidukorvi arvelt, peavad kokku hoidma, nende hulk kasvab kogu aeg, et ehk siis see hulk inimesi on suurenenud.
UR: Ma mõtlesin tegelikult ühele grupile ja see, keda võib-olla nende aastate eest ei oleks osanudki määratleda, aga selles teatud tühjuspunktis või nõutus punktis, kus ühiskond on, on tegelikult ka meie noored. Kes on, ütleme nii, viimaste klasside koolipingis, kes tajuvad tegelikult ühiskonda, võib-olla vanematest põlvkondadest isegi palju idealistlikumalt ja vahetumalt. Kes tegelikkuses on niisugused...kellelt see ebakindluse moment või usalduskriisi moment võib röövida ära tuleviku või õigemini tuleviku, kus nad seovad ennast Eestiga. Minu meelest see on vägagi ohtlik trend.
UV: No mida ma olen ise ka — olles ka koolis õpetaja, just teismeeas õpilastele —, mida ma tajun on see, et meie noortel on globaalsem vaade, kui meil. Meie oleme oma, noh, oli jutuks siin, et kas nad tajuvad eestlust või seda, et keel või rahvas võiks olla kuidagi jah ohus mingisuguste tendentsidega seoses, siis noorte mured on globaalsemad. Et noored on valmis looduse eest võitlema, noored on valmis ebaõiglusega, mis toimub kuskil Ameerikas või Palestiina—Iisraeli konfliktis, nad võivad nagu seal väga kergesti pooli valida. Ja kui me tuleme nagu Eesti konteksti, siis me saame aru, et nad on teises inforuumis olnud. Ehk siis nad on inglise keelses veebimeedias ja nad ei loe ja nad ei tarbi seda meediat, mis meil on. Mis tähendab seda, et tegelikult see kontakt... Ma arvan, et iseenesest on sõnastatud see rühm praegu nagu õigesti. Siin on küsimus, kuidas me nendega kontakti saame, kus kohas on see...ja see on kiriku küsimus samamoodi, ehk siis, kuidas me noortega saame suhestuda. Kus me nad üles leiame?
Me peame minema samasse ruumi. Häda on selles, et nad ei kasuta ka Eesti keelt, vaid nad suhtlevad enamasti inglise keeles. Et me ei kujutaks ette, et nüüd kaks Urmast hakkaksid Eesti noortega suhtlema inglise keelses veebikeskkonnas, sest see on see, kus nad tegelikult oma aega veedavad. Ja ma arvan, et see on iseenesest õige, et tõsta see grupp praegu nagu eraldi esile. Ja kirikuna me olemegi võtnud noored tegelikult fookusesse ja püüame neid kaasata. Noored tahavad olla kaasatud.
UR: Meil on, noh, kui vaadata nüüd niisugust statistikat, mis on vägagi muret tekitav, on see, et meil on dateeritud demograafia statistika sajandi puhul on viimasel kolmel aastal olnud nii-öelda niisugused mustad rekordid sündivuse kahanemise mõttes ja ilmselt võib öelda, et ka see on teatud nii-öelda tunnetuse küsimus ühiskonnas või lootuse puudumisega ühiskonnas, et meil on nii kriitiliseks muutunud demograafiline olukord.
UV. Ma arvan, et siin on ka selliseid põhjuseid eriti nüüd viimastel aastatel, mida me ise lihtsalt lootust süstides, me mõjutada väga ei saa. Ütleme see, mismoodi Venemaa käitub praegu Ukrainas. Venemaa sõja tulemus Ukrainas on ka siin. Ja me näeme juba varasemast ajalooperioodist, et sõdade järel on toimunud iibe kasv ja seda ka väga selgel põhjusel. Ehk siis lootus on saadud, sõda on lõppenud ja ma arvan, et me võime natukene... Ma ei taha selle sõja märksõnaga liiga palju mängida, aga põhimõtteliselt igasugune vastasseis, kui kodus on vastasseis, kui on kodusõda, kui on kodus vägivald, siis on selge, et sellesse peresse lapsi juurde ei tule. Kui kogukonnas on ebakindlus, ükskõik millest tulenevalt —sotsiaalsed probleemid, keskkonnaprobleemid —, siis sealt kolitakse ära. Seal pannakse lasteaiad kinni, koolid suletakse Ja sama on ka ju riigi ja terve piirkonnaga.
Ehk siis, kuidas seda lootust siis anda? Ma tulen jälle oma selle suure pildi juurde. Ehk siis, me ei ole tegelikult Eestis üksi. Kui peaks, eriti kui me räägime julgeoleku teemadel, kui julgeoleku kontekstis peaks asi minema veel tulisemaks, ka siis me ei ole üksi. Ja me ei pea ka üksi lahendama neid probleeme. Ja need liitlased, kes meil täna selja taga on, ma loodan, et see see niimoodi jääb ja püsib. Mõeldes ka siin Ameerika Ühendriikide peale ja NATO peale. Siis ma arvan, et, noh, näidata ikkagi seda poolt ka, et me ei ole üksi. Me suudame lahendada ka selliseid probleeme, kui me kõik pingutame ja kui probleem on käes, siis tuleb lahendada juba jooksvalt neid küsimusi, mis siis tekivad. Aga me ei pea ka seda nii-öelda manama, et — nüüd tuleb!
Ma saan aru, et meie kaitseväelastel on oluline rõhutada, tuua seda realismi, millega nad igapäevaselt silmitsi seisavad, aga teisest küljest keegi peab andma siis tasakaaluks ka seda seda lootust, tõepoolest, ja seda, et me lahendame. Alati on see lõppenud. Ja alati on tulnud paremad ajad. Ja see on see suur vaade! Suvi tuleb ja kevad on juba käes.
UR: No sellel vaiksel nädalal, millele järgnevad ülestõusmispühad ja kõigi meie kristliku maailma inimestele ja meie kultuuritraditsioonis inimestele on see just nimelt lootuse sõnum. Ja see, et me ei ole üksi, nagu härra peapiiskop ütles. Olgu see ka tänase saate sõnum. Aitäh, härra peapiiskop, saatesse tulemast!
Ja meie «Nädala ämbrina» võtame kokku selle nädala. Härra peapiiskop kõneles ka sellest, et tegelikult vastutusest ja sõna pidamisest...ja tõepoolest, siin viimastel päevadel on juttu olnud Euroopa Liidu reeglitest. Ja kuidagi valitsuse poolt selgus hämmastavalt, et hoopis ettevõtjad, kes siis ei protestinud piisavalt häälekalt, on süüdi siis ebamõistliku Euroopa direktiivi jõustamises, mis näeb ette siis meie parklatesse sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid elektriautode laadimispunktide ehitamist. Seda on osundanud peaminister, kuid samas, teises rollis, ja rollidest sõltuvalt on selgunud, et istekohast võib sõltuda ka vaatenurk — oli ta seisukohal, et sotsiaalselt ebamõistlikke koormaid ei peaks võtma, ajal, kui ta ise oli riigikogu majanduskomisjoni esimees, mis menetles just nimelt seda sama reeglit.
Nii et vaatame «Nädala ämbrit» ja kohtumiseni järgmisel nädalal.
VIDEO
Kristen Michal (KM): Nii, et lühike vastus oleks see, et ilmselt ametnikud, poliitikud, ettevõtjad koos peavad kõik need riskid ära hindama Eesti sees ja seda kooskõlastamise protsessi võtma tõsiselt Et kui sulle tuleb mingi materjal, iga üks vaatab ikkagi läbi, mitte ei looda üksteise peale üksiti, eksju. Ja loomulikult vastutavad lõpuks otsustajad, eks.
Kes on FIT55 heakskiitmise otsustajad? Riigikogu majanduskomisjoni esimehe sõnavõtt detsembris 2021.
KM: Eestis ma arvan hoiak puhtama looduse, parema kliima ja siukese moodsama elamise poole on ju vaistlikult olemas, eksju. Et lihtsalt see peab olema ka nagu sotsiaalselt võimetekohane, nagu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Siim Kallas kirjutas: see ei tohi kaasa tuua sotsiaalseid kataklüsme. Et ma arvan, et tal on väga õigus selles, ja tema on ka meie komisjoni liige.
Varasemad saated:
Esimene saade: stuudios on energeetikaekspert Arvi Hamburg:
Teine saade: stuudios on tööandjate juht Hando Sutter:
Kolmas saade: stuudios on Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Ahti Asmann:
Neljas saade: stuudios on majanduse ja rahvusvaheliste suhete ekspert Raivo Vare:
Viies saade: stuudios on endine justiitsminister ja Põhiseaduse üks autoreid Jüri Adams:
Kuues saade: stuudios oli endine Kaitseliidu ülem kindralmajor Riho Ühtegi:
Seitsmes saade: stuudios oli Eesti Maksumaksjate Liidu juhatuse esimees Lasse Lehis:
Kaheksas saade: stuudios oli majandusteadlane Heido Vitsur:
Üheksas saade: stuudios oli Toiduliidu juht Sirje Potisepp: