GRETE MÄNNIKUS JA KAISA RAADIK ⟩ Kuidas disainmõtlemine muudab õpetamist ja õppimist

Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppehoone. Foto: Tartu ülikooli Pärnu kolledž

• Haridus on üks olulisemaid avalikke teenuseid.
• See ei seisne ainult õppimises ja õpetamises.

Haridusteenuste disain võimaldab haridusasutustel oma teenused ja protsessid disainmõtlemise loogikast lähtuvalt läbi mõelda, et luua rohkem väärtust ja suuremat rahulolu, kirjutavad Tartu Ülikooli Pärnu kolledži nooremlektor Grete Männikus ja ettevõtlusosakonna juhataja Kaisa Raadik.

Teenuste arendamisega mitte kokkupuutuvatele inimestele võivad mõisted disainmõtlemine ja teenusedisain kõlada kui mitte mõistmatute, siis vähemalt uutena, kuid tegelikult on tagasi vaadates nende teemadega tegeldud maailmas juba ca 60 aastat.

Disaini kui mõtteviisi ideede kirjeldamine sai alguse juba 1960. aastatel, disainmõtlemise põhimõtted hakkasid esile kerkima 1970. aastatel ning selle mõiste populariseerimisele andis hoogu Peter Rowe oma 1987. aastal ilmunud teosega «Design Thinking». 1990. aastatel hakati USA kõrgkoolides õpetama disainmõtlemist kui loomingulise tegevuse meetodit. Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis alustati disainmõtlemise õpetamist teenusedisaini kaudu 2009. aastal. Valdkonna etableerumist Eestis kinnitab ka hiljuti Kutsekojas kinnituse saanud disaineri kutsestandard (tase 4, 5, 6 ja 7), mille üks osa on ka teenusedisainerile vajalikud pädevused.

Disain, disainmõtlemine, teenusedisain… Mis on nende mõistete taga? Äsja Eesti Keele Instituudi Sõnaveebis valminud disaini oskussõnastik (mille töörühma kuuluvad Eesti Disainikeskuse, EKA, Tartu Kunstikooli, TÜ Pärnu kolledži ja Pallase esindajad), defineerib disaini kui teadlikult juhitud loovat protsessi, mis algab probleemi mõistmisest ning viib uute, kasutajakesksete, ökoloogiliselt ja majanduslikult elujõuliste ning esteetiliselt nauditavate toodete, visuaalsete lahenduste ja teenuste väljatöötamiseni.

Samas oskussõnastikus on disainmõtlemine probleemide lahendusele suunatud loov mõtteviis, mis kasutab disaini meetodeid ja tööriistu.

Teenusedisain on samas allikas omakorda defineeritud disainivaldkonnana, mis lähtub teenuse kasutaja vajadustest ja kujundab teenuse väärtuspakkumist, protsesse ning materiaalseid ja mittemateriaalseid elemente, eesmärgiga parendada teenuse kvaliteeti ja luua väärtust kõigile teenuse osalistele.

Oluline on mõista, et disainmõtlemise protsess on mittelineaarne ja iteratiivne ning see hõlmab kasutajate mõistmist, eelduste küsimuse alla seadmist, probleemide ümber defineerimist ning uuenduslike lahenduste loomist, prototüüpimist ja testimist.

Lihtsamalt ümber üteldes on disainmõtlemine kasutajakeskne, loov ja koostöine probleemilahenduse metoodika, mis lähtub küll samadest põhimõtetest, mida kasutavad oma loomeprotsessis disainerid, kuid on rakendatav ka muus (ärilises, sotsiaalses jt) kontekstis, sh teenusedisainis. Teenusedisainis on äärmiselt oluline inimkesksus, st disainiprotsessi on kaasatud kõik asjaosalised, nagu klient, kasutaja, teenuseosutaja ja muud huvirühmad. Inimkesksuse kõrval on olulisel kohal keskkonna- (environment-centered design) ja planeedikesksus (planet-centered design).

Haridus – üks olulisim moodsa riigi avalik teenus

Riikide arenemisel teadmuspõhise ühiskonna suunas muutub haridus (sh eriti kesk- ja kõrgharidus) üha tähtsamaks mõeldes isiksuse isiklikule ja professionaalsele arengule ning sellest tulenevale heaolule. Rahvusvaheliselt on riigi kohustusi kvaliteetse hariduse tagamisel kirjeldatud nelja kriteeriumi kaudu: kättesaadavus, juurdepääsetavus, tunnustatavus ja kohandatavus. Kvaliteetse hariduse puhul ei saa mööda minna ka sellest, et koolil on oluline roll kujundamaks õpilaste elu, tervist ja heaolu. Seega haridus ei seisne enam ainult õppimises ja õpetamises.

Tänapäeva haridussüsteem seisab silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu näiteks õpilaste erinevad õpivajadused ja tehnoloogia kiire areng. Üks tõhusamaid viise nendega toimetulekuks on disainmõtlemise rakendamine ka hariduses. Teenusedisain keskendub kasutajate vajaduste mõistmisele ja nendest lähtuvalt paremate lahenduste loomisele. Hariduses tähendab see õpilaste vajaduste ja ootuste süvitsi mõistmist ning inspireeriva ja kaasava õpikeskkonna loomist.

Inspireeriva keskkonna loomine ja õppija heaolutunne koolis on kriitilise tähtsusega ka õpetajate järelkasvu teemas. Mida rohkem me suudame noori inspireerida ja häid emotsioone ning tundeid seoses õpetamise ja õppimisega tekitada, seda avatum ta on õpetajaametile, kui see sobib tema isiksusega ja võiks olla üks tulevikuvõimalus karjääri kujundamisel.

Haridus on üks olulisemaid riigi pakutavaid avalikke teenuseid, kuid selle toimuvusse, tulemuslikkusesse ja osalejate rahulollu on sisse kirjutatud kahe aspekti, ühiskondliku ja individualistliku vastasmõju ja tasakaal.

Ühelt poolt on kehtestatud ühiskondlik koolikohustus, kuid teisalt on inimesel individualistlik õigus saada tasuta (kohustuslikku) haridust. Riiki huvitab hariduses eelkõige haritud elanikkond tagamaks demokraatia, ühiskonna (majanduslik jne) edendamine ning riigi elanikkonna homogeenne väärtussüsteem. Indiviidi huvitab hariduses tema õigus end arendada, et seeläbi saada omandatud haridusest ka ise kasu.

Õpilaste vajaduste mõistmine ja toetav õpikeskkond

Disainmõtlemine algab empaatiast – sellest, et me tõesti mõistame, mida õpilased tunnevad ja kogevad. Selleks saavad õpetajad ja haridustöötajad kasutada erinevaid viise, nagu vestlused, vaatlused ja õpilaste tagasiside kuulamine. Nii saab aru, mis neile päriselt korda läheb ja millised takistused võivad õppimist pidurdada. Näiteks võib ilmneda, et osale õpilastele sobivad visuaalsed materjalid paremini, samas kui teised õpivad kõige efektiivsemalt praktiliste tegevuste kaudu. Kui arvestada nende eripäradega, saab luua õppimisviise, mis on tõhusamad ja isikupärasemad.

Disainmõtlemise põhimõtteid kasutades on võimalik kujundada koolikeskkond selliseks, et see toetab ja innustab õppimist. Näiteks võiks klassiruum olla koht, kus koostöö ja loovus saavad vabalt areneda. Paindlikud istumisvõimalused, interaktiivsed õppevahendid ja nutikas tehnoloogia kasutamine aitavad muuta õppimise kaasahaaravamaks ja dünaamilisemaks. Samuti saab disainmõtlemise abil kohandada õppekavasid nii, et need arvestavad erinevate õpistiilide ja -tempodega, andes igale õpilasele võimaluse leida oma viis, kuidas kõige paremini õppida.

Veel üks oluline aspekt on kaasav haridus – see, et iga õpilane tunneks end väärtuslikuna ja toetatuna. Kui koolis on keskkond, kus õpilased julgevad oma mõtteid ja ideid väljendada kartmata eksida, arendab see ka nende kriitilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskusi. Need oskused on aga tulevikus, nii töös kui elus, hindamatu väärtusega.

Haridusteenuste disain

Eestis on hariduse arendamisel veel palju teha. Peamiselt jätkub traditsiooniline õppimise ja õpetamise viis, mil õpetaja peab loengut klassi eest ja õpilased kuulavad teda ning tehakse koos ülesandeid, mis toetavad teema kinnistamist. Uuendusmeelsust ja uute viiside katsetamist on pigem vähe.

Haridusteenuste disain võimaldab haridusasutustel oma teenused ja protsessid disainmõtlemise loogikast lähtuvalt läbi mõelda loomaks rohkem väärtust ja suuremat rahulolu. Kui teenusedisaini tuumaks on arusaam, et iga organisatsiooni tegevuste keskmes peavad olema tema kliendid ehk disainitava teenuse kasutajad (disainiprotsessi klient ei pruugi olla ise teenuse kasutaja) ja ettevõtluses on juba mõnda aega sellest aru saadud, et klient, klient ja veel kord klient, siis haridusteenuse puhul see nii selge veel ei ole.

Näiteks haridusteenuse puhul on klientideks nii haridussüsteem ja -institutsioonid, mis/kes lapsi õpetavad ette antud õppeainete ja metoodika põhjal, kui ka lapsevanemad, kes otsustavad reeglina lapse eest, millisesse organisatsiooni (lasteaed, kool, huviring) nad oma lapse viivad. Seega haridusteenuse kasutajaks on lapsed, kes aga reeglina kipuvad jääma vahetust kaasamisringist väljapoole. Siin ongi haridusteenuse disainimise lähteküsimus – kes on klient, kes kasutaja ja kas klient esindab enda või kasutaja seisukohti ja huve?

Toome siia juurde veel ühe vaatenurga disainile – universaalse disaini. Seda määratletakse kui teenuste, toodete ja keskkondade kujundamist nii, et need oleksid võimalikult suures ulatuses kasutatavad kõigile inimestele, ilma et oleks vaja kohandamist või spetsiaalset disaini. Hariduse kui avaliku teenuse puhul on see üks universaalsemaid aspekte. Et vajadus (ehkki veel mitte vajalikul määral nõudluseks vormununa) on olemas, näitab ka erinevate teenusdisainerite teenuste portfoolios hariduse aina sagedasem esinemine.

Milles siis seisnevad disainmõtlemise kaudu hariduse kujundamise tähtsaimad aspektid? Need on loomingulise empaatiat ja koostööd rõhutava inimkeskse ja iteratiivse (kordava) lähenemisviisi kasutamine probleemide lahendamiseks ja õppimiskogemuse (p)arendamiseks.

(P)arendus tekib aga õpilaste õppetöös osalemise lisandumise – arutelude ja suhtluse – kaudu.

Kuidas siis disainmõtlemine ikkagi muudab õpetamist ja õppimist?

Disainmõtlemine kui probleemide lahendamise kunst aitab meil praegust õpilast pigem mittekaasavat õpetamisviisi kujundada selliseks, et õppijal oleks lihtsam õppida ning et ta tahaks seda päriselt teha. See hõlmab lisaks õpetamisviisi arendamisele ka palju muud. Näiteks tuleb vaadata üle, milline on keskkond, millised on tugisüsteemid, kellega ja kuidas õppija oma õpiprotsessis kokku puudub, mis motiveerib ja inspireerib õpilast õppima ja kaasa tegema jne. Haridusteenuse disain hõlmab terviklikku (p)arendusprotsessi, milles vaadatakse üle ja kaasatakse kõiki olulisi osalisi, kokkupuutepunkte ja süsteeme.

Empaatia, koostöö ja üksteisega arvestamine hariduses ei ole muidugi midagi uut. Juba üle saja aasta tagasi kirja pandud Lutsu «Kevade» õpetaja Laurist sai meie kultuuriruumi hea õpetaja arhetüüp olles otsekui eelmainitud põhimõtete kehastus – läbinägelik, igale õpilasele empaatiavõimega lähenev ning neid avada suutev õpetaja. Samas ei rakendata neid väärtuseid tänapäevases hariduses piisavalt süsteemselt ja terviklikult, et õpetamine ja õppimine käiks ajaga kaasas.